Universaaldiagnoos: rasedus

Lugesin raseduskalendrist oma algava rasedusnädala kirjeldust ning muuhulgas öeldakse seal, et olen ilmselt saavutanud oma rasedusaegse tippkaalu ja “kuna Su emakas on nüüd Su roiete all, tunned end hingetuna”. Ujusin just Saaremaal hotellis mõnuga kroolisprinte ning kappan muidu ringi nagu noor(emapoolne) kits, seega kui see on hingetu, siis hingetu ma tahaksingi olla. Või midagi. 😀

Riskides kõlada kibestununa (oh ei), siis rasedusaegse hingetuse alla üritati päris pikalt suruda ka mu suviseid hingamishädasid ning moorisin mõnuga leina seitsmes astmes, enne kui välja tuli, et see ikka päris tüüpiline rasedushäda pole. Muidugi ma möönan, et mul on anomaalset “terviseõnne” ehk tavapärasest rohkem sattunud, aga möödunud aastaga tekib tunne küll, et kui rasedana arsti juurde minna, sobib selle alla pookida põhimõtteliselt kõik hädad. Või kui isegi ei sobi, siis igatahes ei saa sellega ka midagi ette võtta enne, kui rasedus läbi.

Meenub üks Louis CK sketš, kuidas 40-aastaseid ei ürita arstid enam terveks ravida või hädade põhjuseid välja selgitada, vaid ütlevad, et nüüd nii lihtsalt on. Rasedana öeldakse, et pärast sünnitust läheb üle. 😀

Ma saan aru, et rasedusega käsikäes käibki kõikvõimalikke põnevaid ning eri ooperist hädasid, aga stampdiagnoos “rasedus” tuleb enamasti igalt poolt enne ära, kui keegi on isegi üritanud veenduda, kas asi ei võiks milleski muus olla.

Oma I trimestri lõpus tekkinud hingeldamise puhul ei suutnud ma kuidagi uskuda, et see nii vara ja nii hullusti mõjuda võiks ning ühelgi sõbrannal sellist asja samuti täheldanud polnud. Samas mina olin rase esimest korda elus ja ei võinud ju teadagi, mis normaalne on. Arstid olid endas seevastu enam kui kindlad. Diskleimerina märgin ära, et olin sel hetkel stardikaalust endiselt paari kiloga miinuses ning erilist vatsa, mis üldiselt enesetundele hakata või kopsudele suruda võiks ei tekkinud mul ette enam-vähem teise trimestri lõpuni. 

Omaette seal leina tsüklis kuskil viha, kauplemise ja masenduse vahel pendeldades googeldasin nädalate viisi rasedusega seotud võhma kadumist. Tulemuseks sain vaid artikleid, kuidas võiks üritada rasedana end ikka natukenegi liigutada või kangelaslood naistest nagu personaaltreener Nancy, kes veel kolm päeva enne sünnitust viis kilomeetrit jooksis, sest “see tundus lihtsalt nii mõnus”. Oma saladusena nimetas ta seda, et järelikult pidas ta aktiivsuse säilitamist lihtsalt piisavalt oluliseks.

No tõesti, tubli, Nancy! Ju ma ei pidanud samaaegse kõndimise ja hingamise säilitamist lihtsalt piisavalt oluliseks. 

Ehkki see häälepaela saaga on praeguseks selgeks saanud ja möödagi läinud, on neid näiteid veel. Viimane elamus oli mind novembri lõpus päevapealt tabanud terav valu sügaval tuharas, mille süüdlaseks mu taaskordse virtuoosliku googeldamise tulemusel võis olla piriformise sündroom. Tegemist on ühe väikse aga olulise süvalihasega, mis muuhulgas stabiliseerib vaagnat.

Olin novembris omajagu jooksnud, sest hingamine oli lõpuks tagasi, samas tegin õnnetu piriformis muutunud raskuskeskme tõttu ilmselt niigi üleinimlikke pingutusi, seega poleks ka ime, kui see ülekoormuse saab. Valu oli esimese hooga nii hull, et ma ei saanud taas käia ega seistagi, samas ei näinud isegi mõtet arsti juurde minna, sest mis nad ikka teevad.

Umbes kolmandal päeval ajas häda härja kaevu ning pooleldi hüplesin, pooleldi liipasin läbi jubeda valu perearsti juurde kohale. Jaanus veel enne arvas, et ega nad iga häda ju ka raseduse kaela ei saa ajada.

Said muidugi küll. 😀 Mind võttis vastu järjekordne resident, keda nähes kadus mu lootus juba kabinetti astudes. Nimelt alles suvel üks resident googeldas mu nina all rasedust ja migreeni, mida ma ilmselt ise kodus põhjalikumalt teha jõuan, kui tema oma kümneminutilise vastuvõtu jooksul. Seekord kuulas järgmine noor tohter mind entusiastlikult ära ja väitis siis täie kindlusega, et tegemist on… rasedusega. 😀 Ma pidavat nii lõpurase olema, et laps surub mõnele närvile ja nüüd see kindlasti enne lapse sündi üle ei lähe.

Ma olin 200% kindel, et asi pole selles. Õnneks polnud ka, sest läksin tegin nonstop taastusravi rullimise, sooja kompressi ning võimalikult sagedase saunaskäiguga ja terav valu kadus kahe nädalaga, tuim valu veel paari päevaga pärast seda. Ennekõike on mul hea meel, et arstil õigus ei olnud, sest ma ei saanud koeragi jalutada või üleüldse õues värsket õhku võtta (niisama pingile istuma sel ajal tõesti ei lähe) – päris õudne, kui see nüüd veel kaheks kuuks nii oleks jäänudki.

Kokkuvõttes ei tasu alati sellega leppida küll, et rasedus peabki üks hädane aeg olema. Kui oma keha piisavalt hästi tunda, siis tunneb ka selle ära, kui mure normaalsuse piire ületab või ikkagi mingist eraldiseisvast allikast pärit on.

Läksin juba enne jõule paksuks, ehk elu ilusaim aeg või midagi

Siin blogis on trennijuttudega ikka väga hõredaks jäänud ja mõtlesin, et tulen lõpuks oma selle aasta taustalooga ka kapist välja – tegelikult liitub meiega talvel üks värske ilmakodanik. Täpset tähtaega ei hakka ma siin maha hõikama ja otse küsijatele vastan näiteks 1. aprilli, sest kuuldavasti kipuvad inimesed siis juba nädalaid varem küsima, et “jubasünnitadvä?”

Igatahes hetkel ei sünnita ja käsil on umbes 8. kuu. Seega jah, üllatus!

Või äkki polegi nii väga üllatus, kui kõik mu lõppeva aasta tervisehalad pusleks kokku lüüa. Otseselt või kaude on kogu selle suve ning sügise jooksumõõn seotud ainult põneva assortii rasedusvaevustega, seega ime, et siin keegi üldse enam lugemas käibki.

Diskleimer 1: ütlen  kohe ära, et see kogemus on pannud mind juba eos ümber hindama oma kõikvõimalikke teoreetilisi arvamusi lapsesaamisest ning ilmselt ka hilisemast kasvatamisest. Nimelt kiputakse ju rasedaid ning emasid süüdistama sajas elustiilipatus, mille põhjal ma eeldasin, et kui ma enne olen tubli, terve, tugev ja sportlik, olen ma “ära teeninud” igati muretu raseduse.

Reaalsus norsatas naerda ja ütles: “Hoia mu õlut”. Ehk valmistu või ära valmistu, kõik varasem elu- ja kehakogemus lendab aknast välja ning üle jääb vaid kinni hoida ja sõitu nautida.

Puhas kuld

Diskleimer 2: rasedus tundub olevat üks selline ülebränditud kogemus, mis on instagrammilikult ilusam kui elu ise ja koosneb peamiselt päikeseloojangul pärg peas roosas õnneuimas kuskil põllul tuterdamisest. Igasugune kurtmine on täielik tabu, sest kui sa ei naudi iga hetke, sa järelikult ei armasta oma last. Või midagi. 😀 Võin kinnitada, et ehkki neid tundeid positiivsest rasedustestist saadik on raske isegi kokku võtta, on see samal ajal olnud üle igasuguste ootuste raske periood. Pigem võikski sellest rohkem rääkida, et see tõenäoliselt on raske ja see on fain.

Seega kui juhtuda olema see rase, kes veedab need 9 kuud pärg peas õnneuimas, sünnitab täpselt tähtajal naeratades poole tunniga ideaalse lapse, kes kohe õigesti imema hakkab ja pärast seda naeratades täisealiseni magab, on sul tõenäoliselt vedanud. Ja kui see nii ei lähe, siis suurema tõenäosusega pole keegi selles ka süüdi. Lihtsalt sõit läks hetkel sedamoodi.

Minu raseduskogemus on seni pigem ainult tõusvas joones läinud. Kes mäletab, siis kevadel treenisin hoogsalt Otepää tiimi-raudmeheks ning olin ilmselt elu parimas jooksuvormis. Veel maastikumaratonil jooksin 23 kilomeetri sees Otepää küngastel ja mudas poolmaratoni alla kahe tunni ning olin juuni osas väga lootusrikas.

Siis mõtlesime vaikselt lapsele rohelise tule anda, sest tänapäeval on see ju pigem aastatepikkune protsess, mis päädib paari ringi IVFiga ning kaugel selles tempos see kriitiline 40. eluaasta piirgi on. Reaalsuses oli keegi meie karjaga liitumist vist läbematult oodanud, sest rasedustest üllatas juba sama kuu lõpus kahe triibuga.

I trimester

Mai lõpus ning juuni alguses oli mäletatavasti korralik kuumalaine ning mina tegin sel ajal veel rõõmsalt paaritunniseid treeningjookse ja tundsin end igati suurepäraselt. “Hah, rasedus on super,” jõudsin juba omaette rõõmustada. Ja siis tabas mind päev enne Ironmani see jube säärevigastus, mida tagantjärele aina kindlamini rasedusest pea peale keeratud organismiga seostan, sest põnevaid lihaskrampe ja muud varem tundmatut meelelahutust olen siin edaspidigi saanud.

Mina mingi esimesed kaks nädalat või nii

Olin oma jalapiinades juba isegi piisavalt õnnetu, samuti ei saanud ma kasutada põhimõtteliselt ühtegi efektiivset valuvaigistit. Sain isegi viimases hädas võetud paratsetamooli eest asendus-perearstilt noomida, et “võiks ju ikka ära kannatada sel ilusal ajal”. See ilus aeg läks aga täiskäigul aina ilusamaks, seega Ironmani sain läbi häda läbitud isegi viimasel minutil.

Jalavigastusele lisandusid riburadapidi iiveldus, totaalne nõrkus, jõuetus, külmavärinad vaheldumisi higistamishoogudega jne. Olen siin vist maininud ka, et sain kunagi Indias potentsiaalselt eluohtliku dengue palaviku – no sellega oli mu enesetunne igatahes kordades talutavam. Iiveldusega tulin tegelikult toime, aga kõik muu kokku mõjus küll nii, et vedelesin nädalaid lihtsalt laibana diivani. Ja kui oligi jaksu püsti tõusta, et nt kööki minna, siis tõmbasin oma krambitava-vigastusvaluse jala tõttu agoonias kõverasse.

Ühel hetkel olin omadega nii läbi, et Jaanus pidi mulle tekki peale tõmbama tulema, kui taas õnnetushunnikuna külmatundes värisesin, vigane jalg padjale tõstetud.

Mina: “Paljud ütlevad, et nad pole end eales nii naiselikuna tundnud, kui rasedana. Endiselt ootan, millal see juhtub.”
Jaanus: “Äkki tõelised naised tunnevadki ennast pidevalt halvasti.”

See seletaks jah, miks naistel selline habraste õiekeste kuvand on, keda kogu aeg on aidata vaja. 😀

Eriti häiris mind toona see, et need inimesed, kellel taolist elamuspaketti polnud, eeldasid oma kogemuse põhjal, et ju ma võimendan oma hädasid üle. Sundisin end küll igal võimalusel kasvõi natukene liikuma, käisime näiteks koeraga aaaaaeglaselt-aeglaselt väikseid tiire, mille käigus ma iga natukese aja tagant mõnel pingil puhkama pidin. Õnneks viskas sellele enesetundele ka paremaid päevi vahele, kui jagus jaksu kohe loodusesse, trenni ja isegi välja sööma minna. Seega sain vähemalt kinnitust, et asi pole minu peas või tahtejõus, vaid ongi nii hull.

Kõigile neile hädadele vaatamata ma ennast kuidagi rasedana küll ei tundnud. Lihtsalt väga halvasti. 😀

Mina seda va rasedussära ootamas

II trimester

Õnneks läks see õuduste enesetunne I trimestri lõpuks üle. Selle asemel tabas mind pea päevapealt häälekaotus ja hingeldamine, mida ma esimese hooga omavahel seostada ei osanud ning keegi ka tõsiselt ei võtnud. Hingeldamine tembeldati kõigi arstide poolt kohe tavaliseks rasedusvaevuseks, aga ilmselt ei osanud ma seda ka piisavalt tõsiselt serveerida.

Pigem tundusid nad arvavat, et mul on ebarealistlikud ootused oma rasedusaegse vormi suhtes ja mina ei taibanud täie dramaatilisusega seletada, et mul on iga väiksemagi liigutamise peale totaalne õhupuudus. Ma ei oodanudki, et ma raseduse ajal veel rekordeid jooksen, aga noh, hingata võiks ju ometi saada, eksole. Või samal ajal kõndida ning rääkida.

Kuna kõik lõputult kinnitasid, et nt õhupuudus on normaalne, üritasin sellest muudkui üle olla või läbi treenida. Kurgu osas ei aidanud samuti miski, ehkki käisime isegi kiirel kliimapagulusreisil Itaalias – enamasti juurib vahemereline kliima ka kõige jonnakamad külmetused kiirelt kehast.

Selle kõrval kimbutasid mind pikad migreenid ja pingepeavalud – näiteks käisin elus esimest korda migreeniga EMOs. Ehkki migreenik olen olnud terve elu, aitas mind seni just ibumetin, mis rasedana on taas keelatud.

Alles kaks kuud hiljem selgus, et hingamis- ja kurguhädade näol oli tegemist häälepaela halvatusega. Otseselt pole see muidugi rasedusvaevus, aga kuna rasedus on organismile justkui parasiit, mille säilitamiseks surutakse ema immuunsus alla, sain ilmselt selle võrra lihtsamalt selle müstilise infektsiooni külge, mis tolle saagaga päädis.

Veel oktoobris tundus, et häälepael enam jalgu alla ei võtagi ning olukord läks hoopis hullemaks. Omaette kartsin, et organism on rasedusega liiga hõivatud, et terve uue inimese ehitamise juures veel vana ja lagunenud inimese parandamisega tegeleda. Õnneks oktoobri lõpus hakkas olukord paranema ja sealt edasi tuli taastumine juba väga kähku. Olen selle üle siiani ilmatu õnnelik ning tänulik.

Hakkasin end ka lõpuks rohkem rasedana tundma, sest täpselt poole pealt hakkas laps kõhus juba nii kõvasti togima, et sain 100% kindel olla, et see just see on, mitte mingi ebamäärane meelepete või seedehäire.

III trimester

Kui nüüd esimese kahe trimestri hädad võrdluseks võtta, on III trimester olnud lausa lust ja lillepidu. Kõikvõimalikud rasedavaevused nagu näiteks rahutud jalad, sümfüüsivalud, kõrvetised või totaalne rauapuudus on varasema kõrval nohu ning nendega tulen ilusti toime. Ennekõike hakkab põnevus uue ilmakodanikuga kohtumise üle juba väga suureks paisuma ning väga palju polegi enam jäänud.

Kuna praeguseks on tegemist vist selle blogi pikima postitusega (ehkki Ironmani hala oli vist veel pikem), tõmban siinkohal joone alla. Trennist, kaalust, jooksukärudest ja muudest hingematvalt põnevatest teemadest vahutan ilmselt eraldi postitustes, sest emotsioone neil teemadel on oi kui palju. 

Kuidas eestlased üldse hinges on püsinud?

Kunagi ennemuistsel aal enne mandlioppi sattusin lugema ühe arsti mõtteavaldust, et eestlaste mandlite põhjal vaadates ei sobi siinne kliima inimestele elamiseks üldse. Samuti pole ju saladus, et D-vitamiini puudus on meie piirkondlik tehasesäte ning vaevalt nende muude ainetegagi talurahva traditsioonilise talvise toidulaua juures lood palju paremad said olla. 

Selle juures mul tekib küsimus, kuidas mõni muistne eestlane siin üldse pikemalt vastu pidas. Kujutan ette, kuidas nad kevadel näost valgetena, skorbuudist ning vitamiinipuudusest puretuna suitsutarest välja roomasid ning siis koidust ehani põllule rabama läksid – silgusoolvee ja kartuli toel muidugi.

Hiljuti tuli rutiinse vereproovi käigus välja, et mu pool elu savijalgadel tudisenud hemoglobiini näit on taas kuskile peaaegu kahekohalistesse numbritesse ära pudenenud. Jälle üks väga levinud probleem, eriti naiste ja muude väetite hulgas.

Samas pani see mu paraja pusle ette, kuhu oma erinevad toidulisandid päevas mahutada, et neist mingigi positiivne mõju kätte saada, sest tagatipuks töötavad kõik need ained vähemal või rohkemal määral üksteisele vastu. Ehkki üritan muidugi jälgida põhimõtet, et osa millestki on parem kui mitte midagi (ja done is better than perfect), siis praegu oleks esimeseks kriisikontrolliks vaja päriselt üks kosutav raualaadung naha vahele saada (ja püsima ka jätta).

Mida ma siis võtan? Talviti olen niikuinii D-vitamiini võtnud ning selle näidud on mul isegi kevadeks enamasti head. Lisaks kasutan kaltsiumit ning nüüd ka hiigelkapsleid rauda.

Aga.

  • Rauda võiks võtta tund enne sööki.
  • Rauda on parim võtta hommikul tühja kõhuga.
  • Raua manustamisega samal ajal ei tasu tarbida teed, kohvi ega piimatooteid. Ajavahe nii enne kui pärast võiks olla mõned tunnid.
  • Ka kaltsium on põhiline raua imendumise takistaja.
  • C-vitamiin soodustab raua imendumist.
  • D-vitamiini peaks võtma hiljemalt pealelõunal, sest see rikub und.
  • D-vitamiin aitab kaasa kaltsiumi imendumisele, ehk neid tasub võtta koos.
  • Samas on kaltsiumi soovitatav võtta õhtul.
  • Kofeiin pärsib ka kaltsiumi imendumist.

Kes põhikoolipäevil loogikaülesandeid on lahendanud, võib praegu päris põlema minna. Ma lahendasin ka, aga millegipärast on see hoopis vähem häiriv ettevõtmine, kui lahendada tuleb anonüümse Jaani pöörast arbuusiostu, mitte iseenda päeva- ja toidulisandikava, millega päriselt elada ka tahaks. 😀

Põhimõtteliselt peaksin ma ideaalis võtma ärgates raua ära, siis nälgima tund aega (sest mul on tõesti ärgates kõht tühi), seejärel võiksin süüa (siiski mitte midagi väga piimatoodeterikast) ning tunni-paari pärast lõpuks kohvi ka juua. Kaks varianti – kas ma peaks hakkama ärkama kell 6 või saaksin esimese kohvisõõmu alles lõuna paiku. 😀 Praktikas puuduvad päeva esimeses pooles hetked, kus ma viimase või järgmise paari tunni jooksul kofeiini üldse ei tarbiks. Ja pealelõunal peaks hakkama juba pigem kaltsiumi ning D-vitamiini manusatmise peale mõtlema. Oehjah.

Üritasin ka aru saada, kui hull kofeiinitarbimine raua imendumisele tegelikult on ning ühe uuringu järgi vähendas eine kõrvale juues kohv raua imendumist 39% ning tee lausa 64%. Ühe teise uuringu järgi vähendas kohv imendumist aga 60-90% (päris masendav). Ja muidugi mida kangem rüübe, seda halvemini see mõjub.

Oli ka vahe, kas tegemist on heemilise või mitteheemilise rauaga, aga ma nii detailidesse siiski minna ei tahtnud. Praktikas võtan kohe ärgates raua ära, valmimise taktis tuleb puder järgi ning argihommikuti veidi üle tunni pärast rauda joon esimese kohvi. Sest mulle meeldib elada ohtlikult.

Lisaks üritan rauda menüüsse nihverdada temaatiliste jõulutoitude näol – näiteks mõnes verikäkis on toiduverd lausa pool, samas kui verivorstis vaevu 20-25%. Õnneks mulle meeldivadki käkid rohkem. Samuti on mu menüüsse siginenud vahepalad nagu “paar tükki praetud maksa paari mandariiniga”, sest raud pluss C-vitamiin, eksole (muideks leidsin Selverist Maksi&Mooritsa praetud maksaribad ja päris hea snäkk on).

Kokkuvõttes tundub et mida vähem teada (nii oma tervisest kui neist lisandivõtmise piirangutest), seda muretum elu on. Kas ka tervem, on iseasi. 

Tre… khm, matkanädal Saaremaal

021119.PNG

Külitasin terve eelmise nädala Saaremaal ning trennid polnud just mitmekesised – aga üllatavalt väsitav oli liikumise mõttes. Põhimõtteliselt sõitsime esmaspäeval saarele, käisime vanaema juurest läbi, sõime lõunat, tegin natuke hotellis tööd ning enne päikeseloojangut tegin värske õhu ning mere vaatamise mõttes kerge sörk-kõnni tiiru hotelli ja lossi ümber. Pärast käisin veel törtsu ujulas, et oleks ikka põhjust sauna minna ning nii see päevake õhtusse jõudiski. 

Teispäevast neljapäevani kukkus meie imeline puhkuserežiim välja nagu sõjaväekord. Hommikul läks uni juba pool seitse ära (olime endiselt kellakeeramiseelses ajas), seitsmest jõudsimegi hommikusöögile, vitsutasime kõhud täis ning sõitsime kohe kuskile pikemale matkale. Teisipäeval jõudsime Harilaiule, kolmapäeval kõndisime mööda jäätunud liivaranda Mändjalalt Tehumardile ja tagasi ning neljapäeval käisime veel Abulas.

Kõik matkad võtsid 2-3 tundi ja olid pinnase ning ilma mõttes päris väsitavad. Harilaiul saime kõike alates lumest ning lõpetades õnnistavate päikesehetkedega, Mändjala-Tehumardi ring oli küll särav päike algusest lõpuni, ent oktoobri kohta siiski üllatavalt jõulune ning Abulas küll ei sadanud ja lõpus tõi isegi päikese välja, aga saime jalad märjaks ning tuult oli seal jumalast hüljatud maailmanurgas ka omajagu.

Pinnas oli ka harjumatult raske, sest kõik rajad läksid ju mööda viltuseid, erineva kivisuse astmega rannaääri või metsaaluseid. Kolmandal matkapäeval hakkas mul esiteks pidevast väänamisest pahkluu valutama, aga tõmbasin tossupaelad kõvemini kinni ning elasin edasi. Hiljem autost väljudes hakkas aga ka põlv haiget tegema, sest kõik liigesed ning tasakaalulihased olid nii läbi loksutatud. Tegelikult väga arendav ju, kui selle peale rahus puhata ka saab.

Pärast matka kimasime linna tagasi, käisime kuskil lõunal, käisime jälle vanaema juures, siis tulime linna tagasi kohvile-koogile. Pärast tegin hotellis tööd, päikeseloojangul kõndisime veel rannas ja lossi ümber ringi ning iga õhu lõppes taas ujula- ja saunatiiruga. Tegelikult väga mõnus, aga uni lõi iga õhtu sellise programmi peale ikka raskelt.

Reedel käisime pärast hommikusööki linna peal kõnnitiirul ilma nautimas, võtsin siis ujulas lõpuks ühe korralikuma trenni ette ning pärast tädi ja vanaema juures käimist ning taas muidugi söömist, sõitsime lõpuks koju tagasi.

img_20191101_094014394757411.jpg
Rüütli peamine võlu

Seega palju liikumist, aga kõik jõusaali- ja jooksuriided jäid põhimõtteliselt puutumata. Selle jaoks ei jagunud seal lihtsalt aega.

Laupäeval jõudsin oma karavaniga lõpuks Tartusse tagasi ja läksime kohe Jaanusega REHAbiliteerime Tartu üritusele Toomemäele, kus saime heas seltskonnas paar tundi riisuda. Üllatavalt treeniv elamus oli. Lõpuks puges külm naha vahele ja sõrmed jäid päris kangeks, aga tunne oli ikka hea.

Pühapäeval hakkas mingi Tartu uputamine, sest nii pikalt, kui ilmateenistus üldse ette näitas, lubas lakkamatut vihma. Ennelõunal käisime veel kiirelt Notsuga Jänese matkarajal tunnisel tiirul, et õhku saada. Pärast mõtlesin küll veel jõusaali minna, aga kuna igasuguste muude toimetustega läks nii palju aega, vahetasin plaani hoopis tugitoolis jäätise söömise vastu välja. Kulus vahelduseks ära küll.

OMG, Orgu jäi jälle söömisega vahele

Uskumatu, et mina ka nüüd Erik Orgust kirjutama hakkan, aga vaevalt sai Marat oma Orgu kringlisärgid valmis, kui mehemürakas juba Egiptuses hessi vitsutas. Mõtlesin ka lõpuks oma kaks senti pakilise päevapoliitika teemal klaviatuurile pudistada.

Esiteks ma pean mainima, et Orgu vorm on kogu oma paatosliku toitumisjutlustamise kohta ikka üsna suvaline “liigutan ka natuke” eesti sink. Jutu poolest toitub ta nagu viimaseid nädalaid preppiv fitness-võistleja, aga üldiselt on sellises vormis, mis ei eelda üldse mingit täiuseni timmitud toitumist. 

Ja see on jumala fain – ei peagi eeldama. Pigem oleks normaalne, kui ta ütlekski, et aktiivne vormis inimene võib endale regulaarselt igasugust toitu lubada, kui igapäevane baas piisavalt hea ja tervislik on.

Häda on selles, et seda ta ei ütle ka. 😀 Murettekitav ongi, et isegi Orgu enda toitumine pole järelikult jätkusuutlik ning jumal teab, mida ta siis oma klientidele pähe tampida üritab.

Jätkusuutlik siis selles mõttes, et kui ta juba on kõikvõimalikud must-valged väited õhku visanud, aktiivselt ning meeleheitlikult üritab hoida nisu- ja suhkruvaba toitumispühaku kuvandit, aga seda ka kõige lollima vahelejäämise hirmus teha ei suuda, on tal järelikult nii kontrollimatu isu ikka seda kõige kräpimat kräppi sisse ajada, et ta ei suuda sellega võidelda.

Ei kõla nii, et tema toitumine siis muul ajal kuigi kestlik ning rahuldustpakkuv oleks. Või on vastupidi tegemist (üllatus-üllatus) must-valge piiramise tagajärjega, et mida rohkem midagi endale keelad, seda magusamaks too vili muutub.

Ma söön ka hädavajadusel hessi ja mäkki, aga see pole kunagi asi, mille järgi mul isutab, sest sealne söök on kuidagi rõvedalt kunstlik. Kvaliteetne päris taigna ning rikkaliku kattega rasvast nõretav pitsa? Jah, palun! Mingi tuumasõjakindel teadmata koostisega burks? Kui vähegi võimalik, siis pigem ei (aga pikal autoreisil Poola kiirteel läheb kaubaks küll).

Mingitest kaalulangetaja patupäevadest ei tasu Orgu saaga puhul üldse rääkida – see on juba eos piirav dieedi-mõtteviis, mis midagi head ei saa kaasa tuua. Ta lihtsalt võikski tunnistada, et üldiselt aktiivsel ning heas vormis inimesel ei tee ebatervislikum amps siin-seal kindlasti midagi. Just selline ülipiirav must-valge mõtteviis on see, mis lõpuks pöördumatu reelt pudenemiseni viib.

Aga äkki see ongi tema kaaluprogrammi (kasumlikkuse) alustala, et inimene esialgse eufooria lõppemisel igatahes “täiuslikkuse” rajalt eksib ning peab uuesti prohveti man julgustust ning juhatust nõutama tulema.

Trennipäevik: kolm kuud hingetu, aga nagu hakkaks vaikselt edenema

271019.PNG

Panin natuke hullu see nädal ja mõtlesin üle tüki aja täitsa nädala trennipäeviku teha. Nimelt kukkus kuidagi niimoodi välja, et eelmise nädala pühapäevasest jõusaaliringist alates tegin mingeid trennilaadseid tooteid 7 päeva jutti ja täna piirdusin vaid kõnniga (mis tormituultes küll kohati vastutuult nõjatudes tuigerdamist meenutas).

Hõiskasin juba nädala alguses, et esmaspäevane ujumistrenn oli üle igasuguste ootuste mõnus – õhupuuduse asemel tuli vastu vana hea sportlik pingutus. Ma polnud küll arvestanud, et koolivaheajal on plaanilised trennid pausil, aga selle asemel ujulas laagrid sees ning peaaegu kõik ujumisrajad päev läbi kinni. Eufooria ujumismõnust varjutas õnneks ruumipuuduse ning suure hurraaga käisin ujumas ka teisipäeval ja see oli täpselt sama mõnus.

Kolmapäeval mõtlesin puhata, aga läksin lõpuks lõunal jõusaali. Olin seal ihuüksi ning lasin tavapärast suurte üldkehaliste harjutuste ringi läbi.

Neljapäeval mõtlesin puhata, aga sain uued jooksupüksid kätte ja pidin neid testima minema. Mõnus kuiv ja vaikne ilm oli, panin end liigagi soojalt riidesse ning avastasin enda pööraseks rõõmuks, et õhupuuduse piir tundub ka jooksul nihkunud olevat – ei julge veel väita, et kadunud või kadumas, aga midagi nagu paraneks. Tegin igaks juhuks ikka oma 5+2,5 süsteemi, aga jooksuosas sain teha rõõmsaid spurte ja sikuhüppeid ning pulssi vaevata lausa 150 juurde lükata. 130 pulsi juures õhuahmimise asemel meeletult värskendav vaheldus küll!

Niimoodi seda kogemust kirja pannes ma kõlan endale täieliku invaliidina, aga ilmselt mõnda suvalist arvutitööd tegevat inimest, kes päevas hädapäraselt mõni tuhat sammu liigub, ei mõjutaks see häälepaela teema õieti üldse. Olen ka kõikvõimalikke materjale lugenud, kus on alles viimastel aastatel hakatud teadvustama, et häälepaela halvatus pole “lihtne” hääleprobleem, vaid sellega kaasneb suur emotsionaalne ja sotsiaalne pinge (eks selliseid “avastusi” tehakse paljude tervisehädadega, et tervisehädad mõjutavad patsiendi kogu elu).

Frustration, isolation, fear, and altered self-identity were primary themes permeating patients’ experiences. Frustrations related to limitations in communication, employment, and the medical system. Sources of fear included a loss of control, fear of further dysfunction or permanent disability, concern for health consequences (eg, aspiration pneumonia), and/or an inability to call for help in emergency situations. (Allikas)

Igatahes vaikselt-vaikselt julgen juba loota, et häälepael taas elule tärkab, sest hommikuti on ka rääkimisel juba päris normaalne tunne – isegi kui see pealelõunaks taas tundmatuks kriuksuks ära pöörab (mitu tuttavat, kellega kaua kohtunud pole, on päris ära ehmatanud).

Igatahes tagasi liikumise juurde.

Reedel mõtlesin puhata ja piirduda koeraga kõndimisega (üks viimaseid superilusaid ilmu oli), aga Jaanus läks õhtul hilja ujuma ning lõpuks vedasin ennast kaasa. Ja lõpuks oli see väga tore, sest bassein oli jumala tühi, saime mõlemad oma raja, tegin väga mõõduka pingutusega oma otsad ära ning tempo ja enesetunne oli endiselt super. Ahh, selline rõõm!

Laupäeval mõtlesin ausalt puhata, aga päev läbi oli nii õudne ilm, et käisin lõpuks õhtul jõusaalis, et natukenegi enesetunnet värskendada. Vaatasin trenažööril YouTube’i kogunenud videosid, käisin kergemate raskustega kogu keha üle ja läksin siis päriselt koju puhkele.

Ahjaa, täpselt kolm kuud täitus hääle kadumisest ka. Juhhei!

Pühapäeval pakkisin kogu elu autosse, sõitsin läbi tõusva tormi maale vanemate juurde ning tegime emaga tormis kõnnitiiru. Terve järgmise nädala veedan Saaremaal trenni- ja puhke”laagris”, mille jaoks pakkisin kokku vist kõik erineva pikkuse ning soojusega trenni- ja õueriided. Õnneks oleme Rüütlis nagu alati, ehk kui ilmad õuesolekut ei soosi, saab alati toas saunatada ning ujuda. Ja lihtsalt puhata! Ma ei jõua ära oodata.

5 küsimust, mida endalt ujulas enne ujumisrajale minekut küsida

Järgmine postitus sarjast “jumal anna kannatust”.

Igas suuremas ujulas on üsna selgelt eristatud ujujate ning suplejate alad. Eeldatavasti peaks sportlik ujumistreening toimuma ujumisradadel ning aeglasem/kaootilisem tervisekulgemine suplejate alal.

Reaalsuses? Noh, näeb kõike.

Seega siin on viis küsimust – ja üks boonusküsimus – millele enne ujujate rajale minekut oma hingesopist ning kogemustepagasist vastust nõutada.

1. Kas sa üldse oskad ujuda?

Tundub nagu elementaarne eeldus ujumisrajale minekul. Kahetsusväärselt sageli millegipärast ei ole. Kui sa üldse ujuda ei oska, siis ära mine ujumisraja otsa seisma, amelema või väikseid reipaid ringikesi ujuma.

2. Kas sa päriselt oskad ujuda?

Pean siin all silmas mõnda üldtunnustatud efektiivset vees edasi liikumise viisi, mis võimaldab sul ujuda sirgelt, ühtlases tempos, mitte liigselt vett pritsides või laineid tekitades ning kaasujujaid silmas pidades (ja neile ruumi tehes) pikemalt kui kolm minutit. Päriselt? Päriselt-päriselt?

3. Kas sa kavatsed ujuda?

Jälle, tundub nagu elementaarne eeldus, aga üllatavalt sageli millegipärast ei ole. Kas sa päriselt tahad trenni ära teha või oma sõbra/abikaasa/kallimaga raja otsas juttu ajada, vettehüppepuki serva najal venitada, pommi hüpata või mõnel muul loomingulisel moel end hästi tunda? Üks ei välista teist, aga vabakava ajaks suundu palun suplusalale.

4. Kas sa paned pea vee alla?

Kui su soeng ujudes kordagi märjaks ei saa, täismeik peab säilima või sa pole lihtsalt võimeline nägu vette panema, siis tõenäoliselt on see siiski suplemine. Hea indikaator on ka ujumisriided, mis aktiivse liikumise korral lihtsalt seljast ära võivad kaduda – ilmselgelt ei ole sa tulnud siia ujuma täna.

5. Kas sa valdad liiklusreegleid

Kui sa selle peale segaduses näoga küsid: “mis liiklusreegleid?” võid juba suplemisraja suunas lobistama kukkuda. Liiklusreeglite all mõtlen seda, et rajal järgitakse parema käe reeglit, lastakse kiirem ujuja mööda (sh ujutakse sellises stiilis, et sellega ei hõivata tervet rada, vt punkt 2), hoitakse pöördeala vabana, samas ei tõugata viimasel sekundil kiiremale rajakaaslasele ette ning üleüldiselt ollakse ettenähtav, süstemaatiline ja arvestav oma rajakasutuses. Kui kavatsed poole raja peal suunda vahetada, risti üle radade ujuda või jumal teab mis loominguga tegeleda, siis taas, koli palun suplemisalale.

Boonusküsimus – kas sa ikka pesid ennast enne basseini tulekut?

Kui ei pesnud, ei ole sul asja kummalegi rajale. Marss tagasi duši alla – ja pane seepi ka!

Häälepaelaga ameerika mägedel

Mõni aasta tagasi helistas mulle üks selline entusiastlik vitamiinmüüja ning avas müügijutu küsimusega: “Milline Teie tervisehädadest Teile praegu kõige enam muret valmistab?” Sel hetkel naersin ta välja. Täna võiksin ta ilmselt surnuks rääkida. 😀 😀

20102019.PNG

Viimased kaks nädalat möödusid seinast-seina emotsioonidega. Oktoobri keskpaigas tabas mind hääle ja hingamise mõttes korralik tagasilöök, kui kurgust ühtäkki taas täielik kriuks välja tuli ning pulma-aastapäeval Viljandi vahel tehtud sörk oli hingamise mõttes selline katastroof, et langesin parajasse masendusse.

Häälepaela paranemisprognoos on 6 kuud ning enamik iseeneslikke taastumisi toimub selle aja jooksul. Pole just julgustav, kui pool sellest ajast on peaaegu läbi ning kurk hoopis äkiliselt hullemaks läheb.

Positiivse poole pealt käisime Viljandi Park Hotellis ja Ugalas “Once’i” vaatamas. Nii hotell kui etendus olid üle ootuste head. Hakkasin teatri poole jalutades veel omaette kõhklema, et appi, see on ju muusikal – loodetavasti see liiga piinlik pole. Imede-ime, ei olnudki, suisa vastupidi! Mu fänlus Ugala suhtes vaid tõuseb.

Pühapäeva hommikul tegin veel ühe sörgilaadse toote lossimägedes ning õnneks see päris nii katastroofiline enam polnud, aga tavapärase 5+2,5 süsteemi asemel suutsin vaevu 5+5 välja pigistada.

Paar päeva hiljem eriti ilusa sügisilma puhul tehtud vabas vormis sörk oli taas veidi lootustandvam ning hääle osas hakkas ka pilt natuke paremaks minema. Nädala lõppu mahtus muuhulgas üks füüsiliselt ränk päev, kui sõisime 3,5 tundi Riia IKEAsse, sõime seal põhimõtteliselt kõhu täis, ladusime auto täis ja sõitsime 3,5 tundi tagasi. Täielik tööpäev ja keha oli pärast istumisest nii väsinud, et lausa jalad hakkasid valutama. 😀

Autos veel arutlesin ka, et kui kellelgil üldse peaks see pael ära taastuma, olen see ju mina. Noor, tugev (hahaha), pidevalt liikumises, ehk vähemalt ainevahetus peaks olema pidevalt töös ning kõik võimalikud eeldused närvide ergutamiseks tehtud. Samuti lugesin positiivseks märgiks seda, et üle mitme kuu hakkasid aevastused ühtäkki jälle normaalselt välja tulema, ehk kuskile jõudma ka – vahepeal sumbusid need koleda häälega lihtsalt poole pealt ära (üliveider, ülirõve).

Täna läksin taas Aurasse ujuma, millega mul on pehmeltöelda segased suhted. Vahepeal oli krool täiesti talumatult vastik, aga ainult konna ujudes hakkas põlv valutama. Tegin siis hambad ristis vaheldumisi sada meetrit krooli, sada konna. 130 pulsiga ujudes oli poole raja peal kops nii koos, et hakkasin aeg-ajalt juba natuke uppuma. Täitsa normaalne meeldiv trenn, eksole.

Ja täna… Äkki! Ladusin enda kohta hea tempoga lõike üksteise otsa ning mitte õhupuudus ei tulnud vastu, vaid mõnus sportlik pingutus. Pulss käis lõikude lõpus 150 kandis ning basseinis hakkas reaalselt palav.

Milline õnn! 😀

Vähemalt annab see lootust, et isegi kui protsess ei käi loogilise tõusukõverana, võib vähemalt välja lugeda positiivset tendentsi, kui pendel üha rohkem hea enesetunde poole ka jõuab.

“10 000 Haigekassa raha magama pandud ja veel pole isegi lõuna”

Mõtlesin ajaloo huvides kirjeldada ühe invaliidi trenni- ja ravinädalat. Äkki on kunagi hea sellele tagasi vaadata ja rõõmustada, et see möödas on. Liigutamise (aga ka arstilkäikude) mõttes tuli üle aegade tihe programm kokku – päris nii ma siin iga nädalat veetnud õnneks pole.

06102019

Esmaspäeval puhkasin ja käisin Vspa’s lihaseid lõdvestamas. Koledate ilmadega on seal kohe hoopis toredam kuskil saunas vedeleda ja õue vaadata. Udusel-sombusel päeval õues mullivannis istudes tundsin ennast aga nagu mõni soojaveeallikas ligunev Jaapani makaak.

Teisipäeval käisin tiiru jõusaalis ning õhtul oli kauoodatud deit sõbrannadega. Esiteks proovisime Fii restorani uut sügismenüüd ning seejärel võtsime taas viimast Apollo 2-euristest teisipäevadest ning vaatasime Downton Abbey filmi ära. Nii söök kui film olid pigem keskpärased, seltskond ootuspäraselt hea.

Kolmapäeval käisin hommikul Maarjamõisas, siis kurgukliinikus saatekirja järel (jah, pabersaatekirja järel) ning seejärel kiire põike ujulasse. Eelmisel nädalal kirjutasin Aurasse haisuste riietusruumide pärast lausa murekirja ning seekord lõi kappide vahele astudes küll vaid värske lillelõhn vastu. 😀 Ujusin nii palju krooli, kui kurk lubas ning oli päris mõnus.

Õhtul käisime Elektriteatris õigusemõistmise nädala raames Ruth Ginsbergist rääkivat dokki vaatamas. Oli täielik filmielamus (Jaanuse kinnitusel isegi mittejuristile). Oli põnevat ajalugu, romantilist armastuslugu ning lihtsalt nauditavat filmikeelt.

Neljapäeval alustasin päeva taas Maarjamõisas. Õhtul läksin oma 5+2,5 süsteemis sörkima ning pigistasin üle pika aja lausa tunnise tiiru välja. Selline pimenev tuuline sombune sügisõhtu oli – omamoodi ilus ja romantiline. Kuulasin kaks Guardiani podcasti ära ning kokku läbisin 7,78 km tempos 7:42 min/km, pulss 138, jooksuindeks 46.

Reedel oli rahvusvaheline kaneelirullipäev ja Viljandi Rohelise Maja Pood ja Kohvik panin nii hõrgutava rullipildi üles, et ma kaalusin, kas oma 2-tunnine vaba auk päevakavas täita Viljandisse ja tagasi kimamisega. Selle asemel kimasin jõusaali, tegin kiire intensiivse trenni ära ning jõudsin kodus veel kaneeli-toorjuustu-rosinakeeksi kokku klopsida. Õnneks järgmine nädalavahetus läheme Viljandisse, eks siis sukeldun ülepea nende saialetti ka.

Maarjamõisas orienteerusin esimest korda radioloogiaosakonda, kus mulle tehti kaela ultraheli. Lõpuks oli mul vist kõrvas ka seda ultrahelimöginat, aga kõik oli imeliselt korras. Iseenesest hea teada. Üldse olen selliseks profi-patsiendiks muutunud, et pakin targu lugeri kotti (alati peab lõpuks ootama) ning suudan TÜKi majalabürindis isegi orienteeruda (ehkki nad võiks sinna mingi kasutajakogemuse konsultandi tellida, sest viitade süsteem on seal kohati ikka ulmeliselt loominguline).

Laupäeval kimasin hommikul taas Maarjamõisa, lipsasin napilt enne linnamaratoni starti veel südalinnast läbi ning läksin lausa kahte MRTd tegema. Olin kuulnud küll, et see protseduur võib suhteliselt õudne ning vastik olla, aga arvasin enesekindlalt, et mul küll kitsaste ruumidega mingit probleemi pole ja vajusin atsakalt kohale, oksad laiali, et teeme selle asja nüüd ära.

Kohe, kui mind torusse saadeti, sain põhimõtteliselt klaustrofoobiahoo. 😀 Ise olin selle üle vist kõige üllatunum. Littisin pihku antud paanikanuppu klõbistada ning mind sõidutati sama targalt tagurpidi välja tagasi. Nimelt skänniti esiteks minu õla-kaelapiirkonda, mille jaoks maeti mind terve virna raamide ning mattide alla ja pandi lõpetuseks üks matt peaaegu näoni välja. Selle hunniku all oli mul juba iseenesest suht maetud ning hingamisraskustes tunne, aga lõpuks kitsas torus nägu vastu lage olla, nii keskel, et üles ega alla kuidagi välja ei näinud… Brr. Tehnik veel küsis, kas ma muidu liftiga suudan sõita. Ee, jah, pole nagu probleemi täheldanud.

Õnneks pandi teisel katsel raadio ka mängima, mina algusest peale silmad kinni ning lihtsalt elasin selle asja kuidagi üle. Teiseks uuriti pead ning selle jaoks võeti rinnalt kogu see kuhil õnneks maha. Oli kohe kõvasti parem tunne, aga ootamatult vastik protseduur oli see igatahes.

Esiteks tegi masin kõrvaklappidest hoolimata sellist kolinat nagu oleks mingi veneaegse kombaini mootorisse pugenud. Teiseks oli magnetkiirus nii tugev, et kohati ujusin seal mingis kaaluta olekus kui merehaige ning mingil hetkel sain küll mõistusega aru, et häirenupp on mu vasakus käes, ent tunne oli selline, nagu see vasak käsi oleks mu paremal pool. Täiesti sürr.

Kusjuures üks MRT maksab umbes 5000 eurot. Ehk enne lõunat olin mina juba kulutanud 10 000 euri raviraha ning skoorinud pehmeltöelda paraja trauma.

Pärast uuringut jäi mul parajalt aega, et käia end kohvikus natuke kogumas ning läksime juba Jaanusega (pool)maratoonaritele kaasa elama. Esiteks varitsesime sportlasi Kaarsilla trepi juures, seejärel Lossi mäel – ikka need vastikuimad kohad. Natuke kurb ja kade oli võistlejaid vaadata, aga tore kaasagi elada. Kuna ma hõikuda väga ei saanud, plaksutasin nii kõvasti, et eelmise päeva jõusaalist koormatud õlad jäid päris haigeks.

Pärast olin võistlusmelust ja superheast jooksuilmast nii inspireeritud, et läksin tegin ka ühe 5+2,5 tiiru Lähte suunas. Ei tea, kas asi oli tõesti imelises ilmas või hakkab midagi ikka vaikselt paremaks minema, aga sörgiosa lõpus ma isegi väga ei tahtnud kõndima hakata ning tempo tuli minu viimase aja tavapärasest jupikese parem – 7:21 min/km (6 km, 139 bpm).

Pühapäeval sõitsime hommikul Soomaale, tegime kiire tiiru Riisa rabas, käisime siis minu vanemate juures ühte sünnipäeva tähistamas ning sõitsime aiasaaduseid täis pakitud autoga koju tagasi. Lubatud paduvihma asemel oli isegi väga ilus sügisilm, seega päris mõnus väljasõit kukkus välja.

Kokkuvõttes mahtus  nädalasse 5 sihipärasemat liikumist ning 4 haiglakülastust. Õnneks samas tempos see ei jätku – trenni teen küll, aga näiteks järgmisel nädalal pole üle tüki aja ühtegi arstiaega. Lootus on mingit tagasisidet saada kõigile neile uurimistele-puurimistele. Täna tundsin tegelikult, et hääl on justkui niisama ka tugevamaks läinud, seega üritan ikka positiivselt läheneda ja nii palju tegutseda, kui keha praegu võimaldab.

Kui parim uudis on see, et see pole eluohtlik

Nonii, poisid ja tüdrukud! Mul on kuhjaga häid uudiseid oma sellesuvise tervisesaaga kohta. Esimene hea uudis – ma polegi ülemõtlev simulant. Teine hea uudis (tsiteerides klassikuid): “Aga see pole eluohtlik.”

Hea teada, et mu valikute skaala juba sinna äärmusesse jõudnud on.

Millest ma ometi räägin? Olen siin kordualt halanud, et juulis kadus mul hääl lihtsalt ära. Sealjuures enam-vähem samal ajal kadus ka võhm. See ei tundunud mulle algusest peale tavalise häälekaotuse moodi, aga kannatasin tervelt kuu aega perearsti ootame-vaatame-äkki-läheb-ise-üle mantrat, kuni kannatus katkes ja sain suunamise kurguarstile.

Järgmised kuldsed sõnad: “Äkki te räägite liiga palju.

Agh!

Läks veel kuu mööda ja jäärapäise hüpohondrikuna sebisin ennast järgmise kurguarsti jutule. Või noh, pikka juttu meil polnud – ta pani mu esimese asjana tooli istuma ja lasi nina kaudu sondi kurku.

Ja teatas seejärel kohe, et üks mu häälepael on lihtsalt kutu. Finiito! Lihtsalt lebab seal ja ei tee midagi. Nägin videost ka – päris rõve oli. Meditsiinilistes terminites on tegu häälepaela halvatuse või närvikahjustusega ja sellega kaasnevad sümptomid nagu:

  • Hingamisprobleemid
  • Hääle ja hääleulatuse kadumine
  • Raskused neelamisel (söök-jook läheb “valesse kohta)
  • Õhupuudus rääkimisel
  • Võimetus kõvasti rääkida
  • Okserefleksi kadumine
  • Takistused köhimisel

Mul on need põhimõtteliselt kõik.

Kuna esimese arsti poolt tunnistati kurk terveks, seostati neid vahepeal terve assortii muude potentsiaalsete hädadega, alates kilpnäärmest ning lõpetades südameprobleemidega, ehk tuuritasin läbi nii kopsuspirograafiad kui südame ultrahelid ja raiskasin ära umbes kolme eluea jagu Haigekassa raha.

Nüüd hakkab mu peale kuluma veel teine sama palju, et välja selgitada, millest see tekkis ning kas ja mida teha saab. Tõenäoliselt on põhjuseks mõni suvaline infektsioon ning parimal juhul see taastub siiski ise poole aasta jooksul ära. Kui ei taastu, ei taha ma edasi mõeldagi, sest ma saan aru, et hääle mõttes oleks vaja häälepael siis n-ö kinnisesse asendisse fikseerida, et teine häälepael sellega vähemalt kinni saaks minna. Võhma mõttes oleks vaja ilmselt risti vastupidist… Taas, imelised valikud.

Mis see trenni mõttes tähendab? Iseenesest mul on hea meel, et lõpuks mingi seletus leidub ja ma polegi lihtsalt ülemõtlev hädavares. Trenni mõttes on lood muidugi nutused, aga mingil määral ma siiski liikuda saan. Probleem tekib stabiilse aeroobse liikumisega, ehk jooksu, rattasõidu, krooliujumise ja kiirema kõnniga.

Olen üritanud end sellest seni läbi treenida, aga nüüd tean, et pole mõtet. Vahetasin nt sörgipüüdlused 5 minutit sörki ja 2,5 minutit kõndi intervallide vastu, et mingigi kübe jooksumõnu kätte saada.

Hästi sobivad jõusaal ja konnaujumine, aga viimasest tekkis mul nüüd ujuja põlv, ehk vaheldumisi üritan siiski kroolida ja kui poole raja peal ära hakkan uppuma, vahetan taas konna vastu välja. Raske on see spordisõltlase elu, kui enam sporti teha ei saa!

Ma ei lasku siin nendesse hingepiinadesse ja vaimuheitlustesse, mis sellise kadalipuga kaasnevad. Selguse saamine oli ühelt poolt kergendus, aga ikka tikub pähe mõte, et äkki see ei lähe ise üle. Okei, avalike esinemiste ja koolitamistega oleks suht lõpp. Suht pekkis. Aga… igasuguse kestvusspordiga oleks siis ka lõpp. No see mõte lõi mind esimese hooga isegi rohkem jalust maha, kui rääkimise pool, sest 30-aastaselt tundub väljavaade, et keha on, töötab ka, aga õhku pole, lihtsalt mõistusevastane.

Igatahes üritan säilitada positiivset meelt ja näis, mis järgmine uuringute moodul näitab. Naersin täna, et käin kliinikumis juba nagu tööl ja see pole isegi naljakas.