Kuu aega poolmaratonini

4,5 nädalat on nüüd poolmaratonini jäänud ja tunne on üle igasuguste ootuste hea. Olen oma 3 jooksutrenni iga nädal ära jooksnud ning aina paremaks enesetunne läheb. Ma ei jõua endiselt ära imestada, et esimese lapse kõrvalt ma ei jooksnud käruga jutti peaaegu kunagi ning nüüd teen (pigem küll ühese käruga) sellega mõnuga lõigu- ja tempotrenne. Sealjuures on kilpnäärmeravimi doos esialgselt kahelt tabletilt päevas langenud juba poole tabletini, ehk see kõik ei saa ainult doping olla. Eksju? Järgmine arstiaeg on kuu keskel, eks seal näis, kas saab rohu varsti üldse ära jätta.

Igatahes. Korra tekkis küll selline tunne, et nüüd on jalgade mõttes kuri karjas. Pärast nädala teist kiiret trenni olid jalad nii valusad, et kahtlustasin algavat luuümbrise põletikku. Oli tunda, et nüüd võib kergelt tekkida mingi vigastus või pikem jama.

Tõmbasin seepeale kompressioonisäärised jalga, veetsin järgnevad päevad küll pulmas, küll folgil ning trenni ei teinud üldse. Kui nädala lõpus siis 10-kilomeetrist rahulikku jooksu läksin tegema, siis kilomeetrid lihtsalt lendasid jalge all. Huh, läks õnneks.

Vahepeal on ilmad käinud seinast seina – päris külmast ja vihmasest kuumalaineteni. Pikematest otstest olen jooksnud ühe korra 13 km ja teisel korral 14 km. 13 kilomeetri ajal olin juhuslikult Saaremaal ja juhuslikult olid ligi 30-kraadised ilmad lauspäikesega. Jooksu võtsin ühel pealelõunal ette Mändjala kandis ning plaanisin joosta ca 7-8 km jupi autost ühele poole, auto juures juua ning joosta 5-6 km jupi ka teisele poole.

Reaalsuses sain 4 km pärast jooksu algust just mõnusa varjulise lõigu peale ja mõtlesin, et parem kasutan varju maksimaalselt ära, küll saan selle maa joomata ka joostud. Kuni jõudsin tagasiteel jälle lauspäikesesse, 9 km oli juba joostud, janu piinas ning noh, 4 km põrgupanni oli veel jäänud. Hea töö, Krõõt.

Aga joostud ma selle sain, lihtsalt mitte ülearu hea enesetundega.

14 km jooksin käruga Tartus, oli küll soe, aga mitte nii palav ja pudel oli kogu aeg kärus kaasa. Kõvasti vähem sündmusterohke. Ja kõvasti rohkem nauditav.

Järgmine nädal teen veel ühe 16 km otsa ning ongi pikemate otstega kõik (mis teha jõudis).

Lisaks olen kord-paar nädalas jõusaali jõudnud, palju rattaga sõitnud, korra jõudsime isegi lastega telkima ja korra ratastega väiksele matkale. Kui telkimine jääb esialgu viimaseks, siis mini-rattamatk läheb juba järgmine nädalavahetus kordamisele. Superhea kombo sai see elektriratas koos käruga.

Täna jäin jõusaalis ka sellele mõtlema, kuidas viimased aastad on küll trenni mõttes pigem väljakutse olnud, aga põhi ei kao õnneks kuhugi. Ja põhja all ei mõtle ma vaid füüsilist põhja, vaid kasvõi oskusi ning julgust mingeid asju teha. Nt tegin ühel jalal jõutõmbeid ning õige jõutõmbetehnika sain ennemuiste bodypumpist, õige ühel jala tasakaalu hoidmise tehnika (nt jalatalla aktiveerimise mõttes) joogast jne. Eriliselt mõnus, kui kõige selle peale siis jälle päris vormi ehitada saab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s