Sünnitusmaraton 2021

Ütlen kohe ära, et pealkiri ei viita sellele nagu kavatseksin sünnitusspordist teha iga-aastase sündmuse. Kaks korda tõestab veenvalt, et lastesaamine minu naiselike annete hulka ei kuulu. Parem jätkan keskpärase jooksu ning muude kaunite kunstidega. 😀

Kel huvi, siis 2020. aasta võistluskogemust saab lugeda siit.

Esiteks kiire kohustuslik tagasivaade viimaste kuude trennidele. Viimati kurtsin siin oma vaagnavalu ning muid vaevusi, aga nagu füsioterapeut lootust andis, siis harjus keha kõhu suurusega üks hetk siiski ära. See küll ei tähendanud erilisi distantse – jäingi raseduse lõpuni oma 3,3-kilomeetrist ringikest sörkima – aga vähemalt sai rahus kõndida ning öösel pisarateta voodist välja. Võit seegi.

Raseduse lõpuni tegin trenni 4-5 päeva nädalas ning peamiselt oli see vaheldumisi sörk ning jõusaal.

Oktoobri Polari päevik

Seda hetke, kus raskuste vinnamine või käte üle pea tõstmine või kõndimine sünnituse käivitaks, võisin muidugi ootama jäädagi. Seekord oli sünnitustähtaeg 22. oktoober, aga teise lapse puhul muidugi lootsin, et ta tuleb mõni päev varem.

Hahahahahaa. Klassika.

22. oktoober tuli ja läks ning ehkki hommikust saadik vaevas mind lausa füüsiliselt tuntav masendus, mille tagantjärele sünnituseelsete hormoonivoogude kaela kirjutan, siis ühtegi otsest märki Õrn Õieke 2.0 kolimisplaanidest polnud.

Kuni ärkasin 23. oktoobri öösel kell 1 ja veed tulid ära. Adrekas lõi selle peale küll kohe lakke, aga sundisin ennast elu eest rahulikuks ning magama tagasi. Mingit dramaatilist sünnitustegevuse algust jälle ei kaasnenud ning eelmisest korrast teadsin, et kõige olulisem on enne võimalikult palju puhata. Mõned ebaregulaarsed tugevamad kokkutõmbed tulid ka, aga paari tunni pärast jäin uuesti magama.

Hommikul ärkasin üsna mittepuhanuna ning ka need ebaregulaarsed kokkutõmbed olid kadunud. Jälle, klassika.

Ennelõunal tegin veel süüa, panin asjad kokku, käisime üsna pikal kõnnitiirul ning kell 1 jätsime ämma Õrn Õieke 1.0 und valvama ja käisime haiglas kontrollis. Põletikku polnud, avatust ka suurt mitte, kokkutõmbeid muidugi mitte ning tulime koju tagasi. Õnneks ütles ämmaemand, et kui tegevus ise käima ei lähe, ei hakkaks esilekutsumine 24 h pärast vete tulekut (ehk keset ööd), vaid ikkagi järgmisel hommikul. Samuti ei kasutaks keegi enam seda misoprostooli, mis mul eelmisel korral asjad hetkega nullist keskaegse piinamiseni viisid.

Kusjuures elamus omaette oli sünnitusosakonda pääsemine, mis käib praegu läbi EMO sissekäigu. Ukse ees olid troppis 3 kiirabiautot, kust tassiti välja koroonapatsiente. Kohe sisse minnes kedagi elustati. Ja seda kõike samal päeval, kui Tallinnas toimus suur ei-teagi-mille-vastane protest.

Õhtupoolikul hakkasid kodus siiski valud pihta. Esiteks 10 minuti tagant, aga käisin jälle väiksel kõnnitiirul ning kohati kiskusid vahed isegi 5-6 minuti peale. Kõige parem oli kõndides ning hämaras, ehk tuiasingi terve õhtu mööda kodu ringi, valu ajal jälle mõnda pimedasse tuppa hingama ja siis elutuppa tagasi. Jalad hakkasid kogu sellest ringitammumisest lausa valusaks jääma.

Sõime veel perega õhtust, panime vanema lapse magama ning läksin proovisin vanni võtta – ei meeldinud. Valud läksid taas harvemaks (7-8 minuti tagant), aga tugevamaks. Vannist välja tulles jätkusid valud 4-5-6-minutiliste vahedega. 8 läbi tuli ämm lapse und valvama ning läksime taas kontrolli – juba suurema lootusega sealt mitte tagasi tulla.

Autosõidu ajal jäid tuhud muidugi harvemaks, mille peale kõndisime veel tiiru pimedas Maarjamõisa linnajaos (üllatavalt suursugune kant tegelikult). Valude vahed kohati juba 3 minutit.

Kuni jõudsime taas eredalt valgustatud haiglaruumidesse ja taas KTG alla. Just 3-4-minutilistele vahedele järgnes 10-minutiline vahe, 12-minutiline vahe, 25-minutiline vahe… Üritasin küll kaubelda, et kas on ikka vaja jälle KTG-d ning äkki saaks vähemalt tuled kustu, aga ämmaemand väitis veendunult, et kui sünnitus päriselt käib, ei peata seda enam miski.

Olen lugenud vastupidist, aga see selleks.

Taas võeti mult põletikunäitajad, avatus oli 2 cm ning kokkutõmbed sellised, nagu olid – ehk enam polnud.

Ämmaemand oleks meid küll sisse jätnud, aga leppisime kokku, et lähme käime veel õues ringi ning ootame põletikunäidud ära. Siis vaatame, kas minna veel koju või jääda haiglasse.

Õues kõndisime taas pimedas ümber haigla ning peaaegu kohe olid valud taas 3-5 minuti tagant. Kõndisime ja hingasime ja vaagisime seal tund aega ning see oli tegelikult ikka üks päris masendav ja trööstitu hetk. Ühest küljest on seis selline, et korduvsünnitajal soovitataks ammu haiglasse minna. Valud olid päris suured, vahed aina väiksemad. Samas kogemus ju näitas, et sisse minnes pidurdub tegevus jälle maha. Samamoodi pidurdab tegevust autosõit jmt muutused, ehk igati nokk kinni, saba lahti olukord.

Lõpuks sõitsime ikka koju ära, kuhu jõudsime enne 11. Üritasin veel vannis käia (ei meeldinud), üritasin pikali minna (oo ei). Lõpuks jälle tuiasin ja tuiasin ja tuiasin mööda kottpimedat korterit ning hingasin valusid üle, kuni see hakkas teise toas last üles ajama. Seepeale sai ämm kolmandat korda meile sõita ning võtsime kella ühe paiku taas suuna haiglasse.

Haiglas saime seekord otse sünnitustuppa, aga täistuledest ning pikali KTG-st ennast ikka välja vaielda ei õnnestunud. “Kust me siis teame, et lapsega kõik hästi on!?” ja “Kuidas ma siis kirjutada näen?” Tagantjärele võin öelda, et see jäi mingis mõttes üheks sünnituse piinavaimaks osaks ning hakkas juba tunduma, et ei suuda valusid ära hingata. Ämmaemand kommenteeris ka, et KTG järgi on tuhud harvad (haiglakeskkond taas pidurdas), aga väga valusad. Avatust oli juba 4-5 sentimeetrit, milleni jõudmine on enamasti väidetavalt sünnituse aeganõudvaim osa. Turvatunnet andis teadmine, et nüüd saab iga kell vajadusel epiduraali küsida.

Kui KTG alt pääsesin, sain toa pimedaks ning püsti edasi tuiata. Dušši ega vanni ei hakanud proovimagi (ehkki olime väidetavalt TÜKi luksuslikemas sünnitustoas), vahetasin erinevaid püsitseid asendeid ning mörisesin aga valusid üle. Ämmaemand oli ka naerugaasi käima pannud, aga seda liikumise pealt ju väga hingata ei saa.

Mingilt maalt hakkas väsimus võimust võtma ning kuna eelmine kord töötas epiduraal nii hästi, saatsin abikaasa seda küsima. Päris kõva edasiminek eelmisest korrast, kui olin ise täiesti teise ilmas ning arst epiduraali tellis. Seekord ma vist arsti üldse ei näinudki.

Ämmaemandad olid esimese hooga küll halba nägu teinud, et epiduraal võib sünnitust aeglustada, aga üsna kiiresti oli anestesioloog kohal, töö kiire ja korralik. Ämmaemand veel ütles, et järgmise doosi valuvaigistit anname tunni aja pärast, aga selleni me ei jõudnudki. Sarnaselt eelmise korraga oli varsti juba täisavatus ning pressitunne. Muidugi ei tea, kui kiiresti see ilma epikata kohale oleks jõudnud, aga mu eesmärk oli ennekõike saada positiivne sünnituskogemus, mitte tõestada oma ürgemadust.

Pressid olid taas selge mõtestatud pingutus ning kui ämmakas pärast ütles, et ma ju lausa hingasin selle lapse välja, siis võin kinnitada, et päris sportlik sooritus oli siiski. 24. oktoobril kell 4:42 saabus Õrn Õieke 2.0 ühtepidi lõpuks ning teistpidi ikka ootamatult kähku siia ilma. Ilunumbrid 3760g ja 50cm (ehk natuke raskem ning sentimeeter lühem kui esimene väljalase).

Järgmisel päeval saime juba koju ning naudin nüüd diivanil oma õrnu õiekesi ja vatsavaba eksistentsi. Tehtud!

2 kommentaari “Sünnitusmaraton 2021

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s