Elan oma parimat (ülakeha)elu

Väike update praegusest trennielust, mis on suhteliselt null. Okei, null vaatab vastu vaid jooksurindelt. Kui mais ja juunis suutsin veel poolmaratoni läbi matkata, siis juulist tuli ühes kuumusega äkki selline vaagnavalu, et võttis ära nii silmanägemise kui eluisu. Seis läks väga kähku selliseks, et ma ei saanud ei kõndida ega külge keerata, vintskleva pooleteiseaastase tõstmisest rääkimata.

Eelmine rasedus olin sellega ka kimpus, aga hoidsin jõutrenniga asja kontrolli all ja keskendusin seekord juba algusest peale ennetavalt jõutõmmetele jmt stabiliseerivatele harjutustele, mis eelmine kord imet tegid. Jutti teise rasedusega ei tee ilmselt enam ükski asi imet ning kõik hädad saabuvad eelmisest palju varem.

Kellel pole õnne olnud sümfüüsivalu tunda, siis see on umbes midagi sellist, nagu oleks väga kõvasti sabakondi peale kukkunud, aga see valu on eespool. Põhimõtteliselt luumurru tunne, aga see pole murd, vaid raseduse mõjul lahknevad vaagnaluud jmt kompott. Mm, ilus aeg.

Rääkisin ka ühe naiste füsioterapeudiga, kes arvas, et valu võis nii äkki tekkida lapse kasvuspurdist (kaal tõusis tõesti sel hetkel täpselt hüppega) ning andis lootust, et keha siiski kohaneb ja kui valu täiesti kaob, võin vaaaaikselt hakata jälle uuesti jooksma.

Hakkasin siis uuesti korralikult jõusaalis käima (tundub efektiivsem kui kodus hantlitega teha) ning proovisin aeg-ajalt enne tuppaminekut jõe ääres mõned sörgisammud teha. Enamasti oli esimese 3-minutilise sörgi lõpuks juba valu- ja pettumuspisar silmanurgas. Viljandi järvejooksult jäin muidugi täiesti kõrvale ning suutsin sel ajal ainult mäest üles kohvi ostma ja alla tagasi ronida, kui abikaasa ühes teiste terveihulistega tiiru ümber järve silkas. Kade? Mina? Oh ei.

Samuti olen paar korda jälle basseini eksinud, kus saan vähemalt jälle naljakalt head veedünaamikat nautida. Võid olla küll raske ja aeglane, aga suur vats kompenseerib selle parema liuglemisega. 😀

Kõlab ju nagu täitsa trennielu? Tiheda jõutrenni tulemusel on kasvõi käsivartel lihased nähtavalt vormi läinud. Eelmine kord olin ka tiheda jõusaalis käimise tulemusel raseduse lõpus visuaalselt vist ühes elu vormikamas vormis. Lihtsalt suurema lapse ja muude tegemiste kõrvalt on eraldi kodust väljas trennis käimiseks kõvasti raskem aega leida. Lisaks ei anna ükski muu tegevus mulle sellist liikumismõnu nagu jooks. Väljavaade sisuliselt pool aastat jooksuta olla on siin pääris muserdav tundunud.

Ja nüüd äkki on enesetunne jälle parem olnud ning täna sain enne jõusaali 2×4 minutit valuvabalt sörkida. Rohkem ei teinud, aga valu hiljem järgi ka ei tulnud. Oooo! Lootus on kohe jälle üleval, et füsioterapeudi julgustavad sõnad ikka tõele vastavad. Latt on muidugi nii madal, et saaks kasvõi kord nädalas 4-5 kilomeetrit kõnniga pooleks sörkida, oleks juba väga hästi.

10 nädalat veel tähtajani (mis muidugi võib tähendada veel jumal teab mida, sest lapsed teadupärast tähtaegadest veel midagi ei tea).

2 kommentaari “Elan oma parimat (ülakeha)elu

  1. Käelihaseid kasvatab lapse tassimine ka ikka päris tublisti. Kusjuures see on väga õigesti doseeritud trenn – raskused lisanduvad tasapisi pika aja jooksul. Lõpuks on 20kg ühe käega üles tõsta naljaasi.

    Meeldib

    1. Oojaa, mul on praegu 13-kilone hantel ja kui kõhulihased ei tööta, on päris trenni tunne teda puhtalt käte jõul tõsta. Väga fokusseeritud pingutus. 😅

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s