22.06.2021 Võidupüha maraton 21,1 km (igas mõttes ekstreemne)

Alustan seda postitust jälle kõige ausalt ära rääkimisega ja nüüd juba päris ausalt. Kui kõik hästi läheb, liitub meie jooksukarjaga oktoobriks-novembriks veel üks tegelane, kes jõudis minuga juba nii Kondimootori jooksumatkal kui Ultima Thule maratoni poolmaratonil kaasas käia. Erinevalt eelmisest rasedusest pole seekord ulmevaldkonna tervisehädasid kaasnenud, ehkki esimesel trimestril oli ikka nii paha nagu homset poleks. Korduvalt kahtlustasin endal küll koroonat, küll sadat muuda häda, aga tutkit, ikka lihtsalt rase.

Trennidega olen seetõttu ka rahulikult võtnud ning kulgenud, kuidas tunne lubab. Kui mõni päev võtab kõndimine ka hingeldama, siis nii ongi. Ultima Thulel hoidsin pulssi ka teadlikult madalal ja lähtusin sellest, et ega see pole esimene jooks ega esimene rasedus. Esiklapsega tegin palju sellist, mille peale vanarahvas või konservatiivsem ämmaemand ärevuse äärele satuks, aga välja tuli igavene tugev ning tragi tüdruk. Tegelikult ei tohiks terve rasedusega harjumuspärase liikumise jätkamine mingi probleem olla.

Ja nüüd tulles harjumuspärase liikumise juurde, siis olin elu sunnil regatud Pärnusse Võidupüha poolmaratonile, kus olen juba aastaid masohhistlikult kannatamas käinud. Tegelikult poleks ma seda ilmselt nii rasedana ette võtnud (tähtajani jäi see päev täpselt 4 kuud), aga eelmise aasta osalus lükkus ju edasi ning Ultima Thule kogemus oli igati okei.

Kuni ilmaennustused aina enam kuskile ulmevaldkonda ära kaldusid ja lubasid tolleks päevaks sajandi rekordkuumust. Ainsana panigi mind osalemises kahtlema rasedus – äkki ikka midagi juhtub või teen endale kuidagi nii liiga, et ei saa enne arugi, kui juba hilja.

Lõpuks otsustasin viimase hetkeni ilma ning enesetunnet jälgida, sest suur spordipuhkus oli meil niikuinii broneeritud. Ühe öö veetsime Viljandis, kus abikaasal oli triatlon ning seejärel olime peamiselt poolmaratoni tõttu broneerinud kaks ööd Tervise Paradiisis. Mõtlesin, et isegi kui minemata jätan, on see võimalus veeta mõned ööd konditsioneeritud toas ja pidada rannapuhkust.

Eelmisel päeval võtsime igatahes Pärnu Keskuses materjalid välja ning üllatuseks sain ka ilusa (aga selle ilma joaks liiiiga tumeda) Crafti särgi. 22. juuni ilmaennustused lubasid esialgse 35 kraadi asemel kontrastina lausa ülimõõdukana tunduvat 25-27 kraadi. Võistluspäeval üritasin liikuda nii vähe kui võimalik, aga rannaskäigu ning muu minimaalse liikumisega oli päeva aktiivsusnorm ikka juba pealelõunaks täis.

Start oli traditsioonilisest ajast veelgi hiljem: 16:45. Lootsin, et siis on vähemalt päike leebem, sest värskust polnud isegi 8-9 paiku hommikul. Närv jõudis päeva jooksul korralikult sisse tulla, aga panin 4 paiku lühikesed riided selga (sh valge 2018. aasta Võidupüha maratoni särgi), valge nokatsi pähe, 3 geeli ja telefoni taskusse ning pudeli külma vett näppu, et ennast veel enne starti kasta.

Paikusel varjus spordirahvas puude all ning stardikoridori mindi alles loetud minutid enne jooksu. Sättisin ennast targu kõige lõppu, ehkki mu taha jagus veel piisavalt inimesi. Samuti jõudsid poolmaratoonaritele sappa Torist startinud maratoonarid.

Panin enne jooksu klappidest suhteliselt rahuliku muusika mängima (Tõe ja õiguse soundtrack, anyone?) ja üritasin täiesti oma mulli minna, et mitte karjavaimus liduma pista. Plaan oli järgmine:

  • Hakata algusest peale matkama 5min sörki + 2,5min kõndi süsteemis
  • Hoida sörgiosade pulss 160 piires
  • Igal võimalusel juua ning end kasta
  • Mitte olla loll ja kutsuda vajadusel abikaasa järgi
  • Parimal juhul mahtuda 3-tunnise kontrollaja sisse

Osalemise kasuks rääkis veel see, et sellel jooksul on alati luksuslikult teeninduspunkte, samuti lubati igal võimalusel kastmispunktid üles seada.

Ja siis äkki oligi start (jah, ma olen juba ligi 10 lõiku eellugu jahunud). Esimesed 6 kilomeetrit kulgeb rada Reiu metsas, mis ühtepidi võiks olla varjuline, teisalt ka igasuguse tuuleta. Kohe pärast silda oli esimene lumekahur (mis oli selles kuumas muidugi vihmakahur) ning pärast seda üsna kitsas metsarada.

Kui esimene 5 minutit joostud sai, oligi vist vaimselt kõige raskem hetk üldisest massist lahti lasta ja oma asja ajama hakata. Tagatipuks kujutasin täpselt ette, kui tüütu ma seal kitserajal teistele osalejatele olin oma “ma nüüd kõnnin ja siis jooksen jälle mööda” soologa. Hoidsin siis kõndides lihtsalt hästi paremasse serva, vehkisin parme peletada ning kordasin endale, et kui plaan, siis plaan. Südamerahustuseks kinnitan endale, et neid, keda see häirida võis, jäi iga kilomeetriga vähemaks ning üsna pea enamik mulle ikka lõplikult selja taha.

3 km peal oli esimene joogipunkt ning olin selle üle juba väga rõõmus. Matkasin vaiksel edasi ja jõudsin esimest korda rahus vaadata, kui ilus ja rõve see osa jooksmiseks tegelikult on. Väga palju on lahtise liiva ja käbidega krossijooksuteid ning kindlasti pole tegu kiire rajaga (aga ikka ühe mu lemmik-maso-üritusega Eestis). Pulss kippus sörgiosadel vägisi kõrgeks ja ei tahtnud kõnnil väga hästi alla tulla. Kõnniosadel jagasin chatis ka jooksvaid muljeid ning olin igati äraootav, millal siis väga jube hakkab.

Teine joogipunkt koos suurejoonelise kastmisvõimalusega ootas 6 km peal enne metsast väljumist. Enne seda võtsin ära ka esimese geeli. Lirtsuvate tossudega sain seejärel tubli mõnisada meetrit nautida kergliiklusteed, kui rada pöörast rajameistri sadismist sinna kurikuulsale raudteetammile, kus ootasid ees ikka lahtine liiv ja mättad, aga seekord täielikul praepannil. Seal tekkis mul ka esimest korda tunne, et äkkkkki see osalemine ikka polnud nii väga hea mõte, sest natuke hakkas ligi hiilima ülekuumenemine.

Kuni rada lõpuks maantee alt läbi põikas ning sain sellele varjulisele siledale kergliiklusteele, mida mätastel mütates kurva näoga juba tükk aega seiranud olin. Milline vahe! Ootasin järgmist teeninduspunkti juba väga, aga isegi joomata hakkas pulss jooksosadel jälle alla tulema.

9 km joogi- ja kastmispunkt asub Papiniidu silla all, kust läheb rada jõe äärde Jaansoni rajale ning võin etteruttavalt öelda, et mööda sai ka raja kõige jubedam osa. Õhk läks kõvasti mahedamaks, melu jätkus pea igal sammul ning nii ametlikke kui isetekkelis kastmispunkte oli nii palju, et hakkasin neid juba telefoni säästmiseks vältimagi. Ise topsist kallates sai end veidi strateegilisemalt niisutada, vooliku all tekkis kohati tunne nagu üritataks massirahutustel rahvast laiali ajada (nali-nali, aga no igatahes väga efektiivne).

Tihe kastmine aitas selle kuuma vastu tõesti üle ootuste hästi. Järgnevatest kilomeetritest mäletan vaid tõelist jooksumõnu, pulss püsis jooksuosadel ilusti 155 ringis ning 12 km teeninduspunkt lihtsalt lendas mööda. Natuke elevust tekitas rajamuudatus Endla teatri kandis, enne 15 km punkti võtsin ära teise geeli (unustasin ca 5 km tagant geelivõtmise lihtsalt ära) ning lõpuks tundsin alles 17 km kandis Kuursaali juures, et jalad hakkasid vaikselt ära väsima.

Muidu hakkas sel hetkel juba uljalt tunduma, et äkki ei peakski kõndi vahele tegema. Meenutasin endale siiski, et plaan on plaan, sest keskmine kilomeetriaeg püsis ka kõndides ilusti alla 7:30 min/km, millega kodus palju lühemaid ja jahedamaid sörke kulgenud olen. Kainestavalt mõjus enne viimast teeninduspunkti raja ääres pikali olnud osaleja, kelle osas järgmisel päeval õnneks teatati, et temaga sai haiglas kõik korda.

Lõpuks ei jäänudki enam muud üle, kui viimased kilomeetrid finiši suunas kulgeda – ikka mööda varjulisi alleid ja läbi rannarajooni. Pärast 20 km täitumist tekkis esimest korda tunne, et nüüd küll rohkem joosta ei taha, aga võtsin enne Rüütli tänavat ikkagi sörgisammu sisse ja äkki see kõik läbi saigi. Võtsin oma (tõesti ilusa) medali, söögipaki ning suure vee vastu ning jäin varjulisele pingile ootama, sest nii vara ei osanud abikaasa mind finišisse oodatagi. Medalit jaganud tädi ütles veel lahkelt, et võin selle peale omale nüüd kohe pudeli konjakit lubada. Kõhule näidates ütlesin, et vist ikka ei või. Tädi seepeale rõõmsalt lehvitas, et oh, sellise pingutuse peale ikka võib. Õnneks või kahjuks näen vist endiselt lihtsalt paks välja.

Lõpuaeg oli kella järgi 2:35:42, distants 21,04 km, keskmine pulss 153, kõrgeim 167 (ei teagi, kus) ning keskmine tempo 7:24.

Tegime veel kiirelt purskkaevu ees pilti ja kõndisime siis veel rahulikult läbi linna hotelli tagasi. Kiitsin terve tee Jaanusele, et ilm on vist ikka kõvasti paremaks läinud. Ta vastas, et ei ole. 😀 Läbimärjad riided töötasid lihtsalt nii hästi.

Kokkuvõttes kukkus väga hea emotsiooni ja enesetundega jooks välja. Lõpuaeg oli kõnnile ning ekstreemsele ilmale vaatamata vaid ca 10 minutit Kuressaarest aeglasem ja igati reibas olin nii pärast jooksu kui järgmisel päeval. Üsna tõenäoliselt oli tegu selle aasta viimase poolmaratoniga ning tagantjärele on mul hea meel, et osalesin, hea meel, et plaanist kinni pidasin ning hea meel, et see nüüd möödas on.

Üks kommentaar “22.06.2021 Võidupüha maraton 21,1 km (igas mõttes ekstreemne)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s