22.05.2021 Ultima Thule 21,1 km

Käisin jälle jooksmas, aga et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama algusest. Nimelt avastasin end hiljuti koroona-aasta klassikavaramusse kuuluvast olukorrast, et juuni lõpu Võidupüha poolmaraton vist ikkagi toimub. Treeningplaan oli võimas – esimese hooga jooksin ühe 12-kilomeetrise otsa ning mai lõpus plaanisin ühe pikema otsa veel teha. Viimased kahekohalised distantsid jäid talvesse, kui sai tehtud 30-kilomeetrine Kondimootori jooksumatk.

12-kilomeetrine jooks oli täitsa ok, aga jalad väsisid ära nii 10 kilomeetri peal. Täiesti ootuspärane.

Seejärel tekkis meil plaan maikuu teises pooles terve nädal Saaremaal veeta. Mu ema tuli ka kaasa ning arvasime Jaanusega, et see on hea võimalus seal mõni pikem tiir maha joosta. Tema pole pikemaid otsi teinud 2018. aasta täismaratonist saadik.

Ja siis nägime nädal enne reisi (vau, järgmine koroona-aasta klassika – Eestis ringisõit on ka juba täisreis), et laupäeval 22. mail toimub Kuressaares Ultima Thule maraton ning poolmaraton. Ja päriselt toimubki! Rada ei tundunud kõige erutavam, aga osalustasu oli sel hetkel vaid 20 eurot, ehk uljalt viskasime oma nimed kirja. Kui niikuinii oli plaanis nii 16 kilomeetrit joosta, siis rajateenindusega 21 pole ju mingi küsimus. Eivä? Eriti et jooks pidi toimuma päev enne kojusõitu, ehk just hea hetk järgmine päev 6 tundi autos istuda.

Kokkuvõttes võtsime laupäeva hommikul lossihoovist oma stardimaterjalid välja, käisime veel kodus kohvi joomas ning olime 11 läbi stardis. Ilm oli sel hetkel päris külm ja vihmane. Start toimus mitmes jaos ning maratoni ja poolmaratoni peale kokku oli osalejaid veidi üle saja. Hajutamine juurde lisada, siis tõotas tulla üsna vaikne tiksumine.

11:25 saime viimases stardigrpis teele ja võtsime kohe eesmärgiks hoida pulsi 140-150 kandis. See tähendas, et meie eest kadusid peaaegu kõik teised osalejad ning sappa jäi vaid paar vanemat inimest ja kepikõndijat. Aga mingis mõttes oli see väga mõnus ning andiski võimaluse oma jooksu joosta.

Rada läks esiteks Roomassaare poole, tegi veel titerannas tiiru ümber staadioni ning pikki sirget sadama ja lennujaama poole välja. Esimene joogipunkt oli juba enne 3 kilomeetrit ning moe pärast lonksasin spordijooki, mis oli VÄGA kange. Sealt edasi saime nautida kruusaseid rannakarjamaade kergliiklusteid ning merevaateid, mis vist jäigi jooksu ilusaimaks osaks. Tiiruga tagasi esimesse joogipunkti jõudsime 7 kilomeetri peal ning võtsin seal ära ka esimese geeli ja jõin targu vaid vett.

Sealt edasi pööras rada mööda Kuressaare ringteed Kudjape suunas ning äkki lajatas täie võimsusega lauspäike, null tuuleõhku ja kuum asfalt männivõsa servas. Kuskil 8-9 kilomeetri peal juba mõtlesin, et oi sedasamust, raskeks läheb. Tee läks terve aja kerges tõusujoones ning pulss hakkas üles hiilima.

Pärast pikka palavat sirget järgnes tiirutamine mingis põllukülas ja pool distantsi täitus vahetult enne järgmist joogipunkti 11. kilomeetril. Proovisin uuesti spordijooki, mis oli taas megakange ning jooksime edasi maanteeservas Kudjape suunal. Seal toimus ka jooksu erutavaim elamus, kui jooksime kahekesi kõrvuti hästi teeservas (Jaanus teepeenral, ma äärejoonel), aga vastutulev bemm ei tõmmanudki grammigi kõrvale, ehkki temale oli tee täiesti lage.

Kuna mul on päästik siin nende tüüpide peale, kes mind kodukandis käru ja koera ja täiskaravaniga üle ülekäiguradade ei lase või teeservas kõrvu maha nülivad, üsna lühikeseks kulunud, siis vibutasin bemmi suunas ühte strateegiliselt valitud sõrme. Tulemuseks oli see, et riivatud oss tõmbas meile kohe kaarega järgi ning hakkas mahlase saare aktsendiga meid aknast sõimama. Õigust saamata sõitis edasi ühe rajasuunaja juurde ning sõimas seal veel natuke, kuidas me jookseme keset teed ja siis veel vibutame tema suunas. Lõpuks kimas ta kummide vilinal minema ja meil jäi vaid loota, et ta meid hiljem kuskil rammima ei tule. Õnneks ei tulnud. Üldiselt ma ei tunne ennast kuidagi süüdi ka.

Järgnes veel erutavaid elamusi Kudjape tammikus, kus oli küll mõnus jahe, aga rajakatteks väga pehme hakkepuit. Jalad hakkasid sel hetkel juba mõnusalt kinni tõmbama, aga peagi pääsesime taas kõvematele teedele – sedakorda kuskile tööstusküla vahelistele kruusateedele (no tõesti, megaveider rada oli). Järgnes pikkkkkkk vastutuuline sirge tagasi joogipunkti suunas, kus võtsin ära oma teise geeli. See vist jäi ka psühholoogiliselt kõige raskemaks osaks, sest kartsin, et tuleb ikka kõndi vahele tegema hakata. Pulss oli pärast tammikut pöördumatult 150 numbrites.

Pärast 15. km joogipunkti läks rada veel sinka-vonka kuskilt põllukülast, tagasi kõrvetavale sirgele, kus nüüd oli õnneks väike allamäge minek ning 17 kilomeetri täitumisel ootas ees veel meeleolukaid hetki mingitel terviseradadel. Nimelt keeras rada korra sinna kuumavasse männivõssa, mille kõrvalgi jooksmine paras piin oli ning ees ootasid nii hakkepuit kui kunstlikud suusamäed. Õnneks olin sel hetkel juba mingis väga zen’is jalg-jala-ette režiimis, ehk lihtsalt läksin-läksin-läksin. Künkast üles, künkast alla, läbi laastude, läbi kuuma. Kogu aeg mõtlesin, et nüüd on viiendik veel jäänud, nüüd seitsmendik, nüüd veel natuke…

Kilomeeter läks teise järel ja 19. kilomeetril saime männikust taas välja. 19 kilomeetrit täitus vahetult enne viimast (ja esimest ja teist) joogipunkti, kust jäi vaid otse lossihoovi tagasi joosta. Ega siis enam ammugi kõnnisammu sisse ei võtnud.

Kangete ja valusate jalgadega jõudsime lõpuks finišisse ajaga 2:26:11, distants 21,02 km, keskmine pulss 148 (kõrgeim 164) ning tempo 6:58 min/km. Saime medalid kätte ning liipasime koju sööma. Kokkuvõttes olen rahul, et ära käisime ning tunda oli ka, et ennekõike pole jalad distantsiga enam harjunud. Äkki selle võrra on juuni lõpus Pärnus lihtsam. Ehkki ega seal ka rada just meelakkumine ei ole.

2 kommentaari “22.05.2021 Ultima Thule 21,1 km

  1. Väga tublid. Poolmaratoni 2 tunniga on palju lihtsam joosta kui 2,5 tunniga.
    Sellised väikesed jooksuvõistlused on idee poolest toredad sest noh… lihtsalt tore on mõelda, et igas Eestimaa nurgas toimub kord aastas oma maraton või vähemalt poolmaraton, aga praktikas on see 100-200 võistlejat kaugelt liiga vähe, et mingi mõnus võistluse tunne tekiks. Selline seltskond hajub 2 kilomeetriga rajale ära ka ilma mingi hajutamise ja stardigruppideta ja põhimõtteliselt jooksed ikka oma virtuaaljooksu.

    Meeldib

    1. Suht küll jah. Ainus vahe ongi rajateenindus ning kellegi teise ettevalmistatud rada. Suht tüütuks muutus see rajateeninduse personaalne toetav vaib ka seal. 😀 (Ehe eestlane pole kunagi rahul!) Suures massis saad anonüümselt tiksuda ning alati on keegi nii taga kui ees kui üsna lähedal sealsamas. Seekord saime nii palju julgustavat toetust, et no läheb-läheb ja pole hullu ja… No 😀 ei ole jah hullu, täpselt selline jooks on nagu me täitsa teadlikult ette võtsime, tänan väga.

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s