Kondimootor 30: Kalevipoja rada

Kuskil kuu aega tagasi hakkas mul lapse imetamine vaikselt läbi saama ning tekkis uljas tunne, et olen tugev iseseisev naine, kes võib teha, mis tahab. Kasvõi terveks päevaks kuskile ära minna. Voh, milline elu! Nagu tellitult jäi mulle ette Kondimootor 30/50 kuulutus.

“Aeg on välja tuua oma sisemine Kalevipoeg (või -tütar), pannes jalad proovile ühe parajalt pika matkadistantsiga – 30 km või 50 km – läbi ilusate Eesti metsade. Eesmärk on rada läbida ja läbimisaega ei salvestata, soovijad saavad seda enda jaoks ise teha. Oodatud on nii (ultra)jooksjad kui ka matkasellid.”

Üritus toimus kodust vaid poole tunni sõidu kaugusel, seega kutsusin oma Ironmani tiimikaaslase punti ning panime end 30 kilomeetri distantsile kirja.

Vahepeal tegi siin rekordkülmu ja kujutasin juba ette, kuidas kangeks külmunud buff näo ees heitlen 20-kraadises pakases rada läbida. Siiski andis külm täpselt õigeks ajaks järele ning stardihommik tervitas meid mõne soojakraadi, vihma- ja päikeseseguse taeva ning sulava lumega.

Kõvasti vähemaks oli sulanud ka mu “olen tugev iseseisev naine ja teen mis tahan” hoiak ja selle asemele tekkinud küsimus, kas 30+ kilomeetrit sopases metsas heidelda on see, mida ma tõesti teha tahan. 😀 Õnneks või kahjuks enam tagasiteed polnud.

Kella 9ks olime Kalevipoja koja juures stardimaterjalid välja võtnud, jäätallad alla pannud, tegin eriti ängistunud näoga Kalevipoja kuju taustal selfi ka ning asusime 5+5 jooksumatkates teele. Seljas oli kott 0,75 l spordijoogi, paari geeli ning portsu magusaga (viimastest ma küll lõpuks midagi ära ei tarvitanud).

Esimesed 7 kilomeetrit kulgesid sulaval metsavaheteel, mis oli täis lund, jääd ning vett. Jäätallad kulusid marjaks ära, aga lumelöga vastu see suuremat ei aidanud. Kohati tundus, et lumi on päris kõva, kuni jalg joostes jälle ootamatult läbi pinna vajus. Õnneks saime sealt langeva moti, niiskeks kiskuva tossuvarba ning terveks jäänud jalgadega lõpuks välja.

Ees ootas sile asfalt, mis lausa lendas jalge all. 10 kilomeetri peal oli esimene teeninduspunkt, kus keerasin hinge alla ühe banaani ja müslibatooni ning topsi sooja veega segatud spordijooki.

Tee jätkus taas rõõmsalt asfaldil ning kuskil 13 kilomeetri peal tundus juba, et nonoh, paras naljategemine ju. Eivä?

Kuni 13,5 kilomeetri peal keeras rada taas metsa. 30 kilomeetri rajal oli metsalõike isegi vähe, 50 kilomeetrit ei taha (eriti jooksuks) isegi ette kujutada. Jätsime oma 5+5 süsteemi kus see ja teine ning jooksime lihtsalt seal, kus see vähegi otstarbekas tundus. Võin öelda, et järgnevad 5 kilomeetrit oli neid kohti üsna vähe. Sumpasime aga mööda metsaradu, jalad sain lõplikult läbimärjaks, kohati jäi teele ka suusarada, mis taas kõndides petlikult kõva pinnaga varitsesid. Kui rada pärast 18 kilomeetri täitumist taas asfaldile keeras, olid jalad sumpamisest juba üsna sodid.

Pärast natukest aklimatiseerumist võtsime jälle jooksusammu sisse, kuni tee Palalt kruusa peale keeras. Üsna heas meeleolus jõudsime 20. kilomeetri toitlustuspunkti, kus meid ootas pragisev lõke ja soe lõuna Tactical Foodpacki näol. Korra küll mõtlesin, et võtaks ainult geeli ja kommi ning laseks edasi, aga huvi pärast proovisin tellitud kartulipüree peekoniga siiski ära.

See oli paras viga. Järgmised 10+ kilomeetrit istus see kartulipuder mul nagu kivi kõhus ja sabapidi kurgus ning eriline jooksutoit see küll polnud. Mingi kerge supp ja pirukas, nagu näiteks Pekist Priil on pakutd, sobinuks hoopis paremini.

Järgmised 10 kilomeetrit võibki kokku võtta sõnaga “kannatus”. Tuul oli vastu, kõht vaevas, kohati sadas lumesoga, jalad väsisid ära, puuspainutajad jäid kangeks, aga jooksmast tõrkus aju (ehkki iga kord avastasin taas üllatusega, et joosta on tegelt kõnniga võrreldes isegi parem). Mõni kilomeeter enne lõppu kiskus kõhuvalu juba väga tugevaks, aga siis saime jälle asfaldile.

Kuni täis tiksus 30 kilomeetrit ning ilmselgelt ei paistnud Kalevipoja koda veel kuskilt. Aah, paganas küll. Üks kilomeeter vaevalist tatsumist veel ning jõudsime taas ringiga ängistunud Kalevipoja juurde. Kokku läks aega alla 4,5 tunni, millest aktiivset liikumist oli nõks üle 4 tunni (keskmine liikumistempo 7:54 min/km).

Keerasin omale sooja jope selga, vahetasime korraldajatega paar head sõna ning veeretasime oma kanged kondid kodu poole.

Kokkuvõttes oli hea meel, et mindud sai, hea meel, et läbi sai ja väga hea meel, et selliseid uusi ürituseformaate ikka Eestis jälle välja mõeldakse. Läheks teinekordki!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s