Parimad võistlused on ikka need, millest teised võistlejad ei tea (ehk classic Pullekas)

Murran oma pika postitamispausi ehteideliku emotsionaalse lärtsatusega, ehk lugesin täna lehte. Ja lehes kirjutas Pullekas.

Elektrirattad löövad võistlused sassi: probleem tekib, kui need muutuvad mehaaniliseks dopinguks

Artiklist pakkus suurimat äratundmisrõõmu esimesed kolm lõiku, kus pullekas kirjeldab järjekordset pinevat võistlusstseeni Austria mäestikust, kus kamp Eesti MAML’eid jälitasid 10-20 kilomeetrit mingeid “selg sirge, justkui ei pingutakski” pedaalivaid naisi.

Muidugi tegemist polnud võistlusolukorraga, vaid niisama elektriratastel (täpsustan, lausa naisteratastel! “isegi pakiraamid küljes”) kruiisivate argiriietuses daamidega, kellel kari Ida-Euroopa “parajalt treenitud ratturid” siis närviliselt sabas sõtkusid.

Kui kogu see lugu riivatud meheego vaatenurga asemel nende naisratturite perspektiivi pöörata, saab tulemuseks paraja õudusjutu ju. 😀

Muidugi ma ei jõua ära imestada, et need naiste tagaajajaid lisaks võistlustele ka suvalisel tänaval või maanteel sappa võivad haakida. Võistlustel on mul korduvalt mõni selline kummaline kiledressis Paavo kuskil seljas nühkinud. Võtab ikka päris nõutuks, sest ette teda lasta ei saa, sest see pole talle tegelikult jõukohane tempo. Keset pikka distantsi mingit suvakiirendust jälle samuti teha ei taha.

Kui nüüd tõstatatud “probleemile” ka paar lauset pühendada, siis iseenesest kujutan ette, et kui inimene juba elektrirattaga võistlustele petma läheb, on tegemist juba sellise tüübiga, et temaga rattaürituste “hakklihamasinas” päris hirmus lähestikku puselda. Karta on, et tema saavutatav sõidutempo ka tegeliku grupisõidukogemusega ei ühti.

Lõpetuseks mu kõigi aegade lemmikpilt Pulleka testosterooni triufist, ehk lõpusirgel “ära panemas” rahulikult omas tempos jooksvale Maris Tammele.

Pulleritsu/Scanpixi spordiblogi: Pullerits: Miks Eesti jooksjad ...

2 kommentaari “Parimad võistlused on ikka need, millest teised võistlejad ei tea (ehk classic Pullekas)

  1. Ma saan dopingust aru tippspordis. Ma ei pea seda ausaks ja õiglaseks, aga ma saan aru – pinge ja ootused ja tihe konkurents ja aastaid tulemuseta treeningut ja raha ja kuulsus on segane kombo. Tugevadki murduvad selle all.
    Miks keegi peaks rahvaspordis dopingut kasutama (ka mehaanilist) jääb mulle segaseks. Rahvasport on mu jaoks alati rohkem iseendale kui teistele tõestamise koht olnud.

    Ja tbf Pulleka suhtes – siin pildil on ta Maris Tammest nii palju eespool, et keegi kellelegi küll ära panemas ei ole. Pullekas rebib siin sirgel pigem finišivärava kohal oleva kellaga võidu, nagu enamik rahvasportlasi.

    Meeldib

    1. Kusjuures ta kuskil postituses selle pildi kontekstis isegi seletas, kuidas mingi solaariumipruuni tibiga vapralt rinda pistis. Seda ei leidnud praegu üles.

      Meeldib

Vasta draaxikas-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s