Kuidas sünnitusjärgne trennipuhkus läinud on

Kui inimestele koroonat jagati, olid sportlased trennis. Loota ju võiks? Igatahes mitte koroonast ei tulnud ma rääkima täna, vaid muidugi sellest, kuidas minu karantiinist sõltumatu sünnitusjärgne sportlik isolatsioon läinud on.

Kuni sünnituseni välja tegin trenni umbes 6 päeva nädalas ning tegelikult kartsin natuke ettegi, milliste võõrutusnähtudega ma hiljem silmitsi pean seisma. Üllataval kombel võõrutusnähte polnud ega tulnud. Organism päriselt tahtis sellest sportlikust saavutusest rahus taastuda.

Niisama liikuma hakkasin nii vara, kui võimalik. Titega õue võisime minna paar päeva pärast kojujõudmist. Ehkki mõned allikad väidavad, et talvel peaks esimesed kaks nädalat last toas hoidma, andis TÜKist kaasa saadud materjal elutervelt rohelise tule. Esimesel korral soovitati õues olla 15 minutit, millega jõudsime täpselt koerakakakastini ning tagasi, aga iga päevaga 10 minutit kauem. Kappasime iga päev selle lubatud aja minutipealt mõnuga täis, kuni lubatud aeg juba pikalt üle tunni venis ja võis ennast täitsa vabalt tundma hakata.

Lisaks käisin kojujõudmisest saadik iga hommik koeraga üksi ühe ringi ja õhtupoolikul ka üksi jalutamas. Seda soovitati meile juba aegsasti, et ma kindlasti ühe korra päevas kuskil üksi käiksin – olgu siis poes või kiirkõnnis ümber kvartali, aga esimestel nädalatel kulus see tõesti hädasti ära.

Poolteist kuud hiljem nägi minu päevakava välja järgmine:

• 7:00/7:30 äratus, dušš, kohv, söötmine, söök. Pärast jääb tunnike mingiteks oma asjade kirjutamiseks kuni titt magab.
• 10:00 söötmine, söömine ja lähme vankriga pikale tiirule enamasti ühildades poeskäigu vms toimetusega, aga kokku tuleb vähemalt tund agressiivset kiirkõndi.
• 12:00 kodus tagasi, panen poeasjad ära, vahetan mähet, ise kiiresti söön.
• 13:00 titt sööb. Pärast seda joon kohvi, söön kooki, teen jälle natuke tööd.
• 14:30/15:00 titt kõhukotti, koer rihma ja õue. Roomame koera nuuskimistempos 30-45 minutit.
• 16:00 titt sööb.
• 17:00 mina söön. 😀
• 17:30 mees jõuab töölt ja ma lähen õue 30-45 minutiks agressiivset kiirkõndi tegema.
• 18:30 tite vann, söötmine, magamapanek.
• 20:00 jälle söön. Jälle natuke kirjutan või hetkeks vahin niisama netis.
• 21:00 hakkan pessu ja magama sättima.

Öhmeizing, kas pole. Tegelikult päriselt on, sest päeva peale jõuan tööd teha, roppu moodi süüa, veel rohkem sööta, kaks korda duši all käia ning öösel tuleb endiselt 7-8 tundi und ka kokku. Lihtsalt niisama vedelemise aega jääb natuke väheks veel. Eks 20 aasta pärast saab ka seda.

Igatahes selles seisus ma pole, et unevõlas poolnälginuna hinge vaaguks – nagu värsket vanemlust enamasti kujutatakse. Seega baas kiireks taastumiseks ja vaikselt trenni poole vaatamiseks oli tegelikult olemas.

Agressiivne kiirkõnd on tore küll, aga kui siin ilmad ilusamaks kiskusid, tundus, et agressiivne kiirkõnd väikse sörgiga vaheldumisi oleks veel toredam. Plaanisin sellega oodata kuni sünnitusjärgse kontrollini märtsi keskpaigas, aga nüüd langes see arstiaeg koroona roaks.

Kuna ma teadmata ajani enam oodata ei mallanud, konsulteerisin naistearstist sõbrannaga ja läksin laupäeval vaikselt-vaikselt esimest korda sörgisammu proovima. Käru võtsin ka kaasa, et natuke hoogu maha võtta. Tegelikult Thule käruga enne joosta ei tohiks, kui laps juba istumisosas on (ehk ca 6 kuu peal), aga mõtlesin, et ülisiledal uuel kergliiklusteel kõnni vahele paar minutit sörgisammu lasta pole ehk sama, kui maastikule käruga sprintima tormata. Üle Raekoja platsi kolistamine raputab teda ilmselt rohkem.

Lõpuks kulgesin kokku 40 minutit süsteemiga 3 minutit kõndi, 2 minutit väga rahulikku sörki. Ütleks, et raskeim osa oli käru juhtimine, sest nädalavahetusel oli päris maru tuul, eriti lageda põllu vahel. Esimesi jooksulõike oli natuke isegi hirmus teha, kogu aeg jälgisin enesetunnet, aga tundub, et midagi küljest pudenema või ära lagunema ei hakka.

Samuti ärkas minus hetkega uinunud trenninarkar, ehk pärast seda kogemust oleks tahtnud kohe minna ujuma, jõusaali ja igale poole mujale! Minu õnneks või kahjuks on kõik need asutused nüüd kindlalt kinni. 😀

Praegu on plaan selliseid sörk-kõnnakuid tasahilju nädalaplaani mahutada. Ma nüüd jätan kohe targu paar päeva vahele ja üritan äkki seni vaikselt mingite sünnitusjärgsete võimlemiskavadega tutvust teha – sellistega, mis enam ainult selili kõhuhingamisest ei koosne. 😀

Kokkuvõttes on esimene katsetus trennirajal tehtud, tunne hea ja pikk kevad ees, kui loodetavasti õues liikumas ikka käia saab.