Maraton, sünnitusmaraton, 30.01.2020

Kuna ma mõnenädalase imiku koduse puhkava emana ujun ülearuses ajas, mõtlesin lõpuks ajaviiteks meie sünnitusloo kirja panna. Kes sarkasmi ei pursi, siis ei, tegelikult ma upu jõudeajas ning kuna mu postitused tavaliselt sünnivad ühe jutiga puusalt emotsioone purtsatades, siis mingi pikema eepose ettevõtmine tundus suisa ületamatu ettevõtmine. Samas kirja võiks need muljed ju enne saada, kui meelest päris ära lähevad.

Kes on kuulnud, et sünnitus on nagu maraton? Noh, ma ütleks, et erinevalt maratonist ma pärast sünnitust kohe järgmist titte planeerima küll ei hakanud. 😀 Ehkki mõned sarnasused seal muidugi on – valmistuma peab mõlemaks, jõudu peab jagama ning kui see läbi saab, siis on kohe korralikult kõik läbi (välja arvatud ehk see, et pärast maratoni saad minna ja 12 tundi magada, aga pärast sünnitust saad 12 tundi jutti magada 20 aasta pärast). Palju õnne!

Aga selle meeliülendava sissejuhatuse jätkuks hakkame aga otsast pihta. Pean lausa alapeatükid tegema, et keegi sellel oopusel järge jõuaks pidada. Kes lõpuni jõuab, võib mulle auhinnaks šokolaadi saata või midagi.

(Sportlik) ettevalmistus

Nagu maratonilegi, ei tasu sünnitusele päris mütsiga lööma minna. Ei, USA filmidest saadud ettekujutus ei ole ka piisav ettevalmistus. Mina lugesin raseduse jooksul pigem jooksvalt kõikvõimalikke artikleid ning materjale ja juhuslikult ühe raamatu “Birth without fear“. Viimane oli väga USA-keskne ning umbes 2/3 sealsest jutust nt sünnituse loomulikkuse kohta on Eestis vaikimisi valik niikuinii (a’la kui seal rõhutati õigust nõuda sünnituse ajal liikumisvabadust, selmet juhtmete küljes voodis vedeleda, Eestis liikumist ju ainult soodustatakse).

Lisaks käisime kahes TÜKi perekooli tunnis – sünnitus ja tugiisik. Sünnituse tunnist ei saanud mina küll midagi uut teada, samas tugiisiku tund algas rõõmsa teatega, et sünnitus on kõige hullem valu, mida elus kogeda, mis tekitas mulle pigem mitmeks nädalaks sellise sünnitusärevuse, et rohkem tunde me ette ei võtnudki. Sünnitusosakonna külastusest soovitas üks tuttav juba selle pärast loobuda, et tema oli seal kostunud surmakarjetest totaalse trauma saanud.

Lugesin ka hüpnosünnituse põhimõtete kohta, mille nimi mulle esimese hooga paras umbluu tundus, aga sisu tundub tervemõistuslik. Kõige info põhjal oli mu peamine plaan (nii palju, kui selliseks asjaks plaani teha saab) võimalikult palju lõdvestuda, üritada mitte minna pingesse või hirmule, võimalikult kaua kodus olla ja uskuda, et see kõik on tehtav. Samas andsin endale aru, et eks kui see kõik pihta hakkab, tuleb lihtsalt jooksvalt vaadata, kuidas praktika ikkagi välja näeb.

Kogenud migreeniku ja pingepeavalutajana pidasin end isegi parajaks lõdvestusmisprofiks, sest nende valude leevendamiseks tuleb isegi silmamunade tagused lõpuni ära lõdvestada. Lisaks olen aastaid joogat teinud, üksvahe pikalt regulaarselt mediteerinud ning muidu oma kehaga suhteliselt sina peal inimene. Täielikku lõdvestumist harjutasin veel juurde. Muidugi tegin terve raseduse kõvasti jõutrenni, sest jõud pidi ka sünnitusel igati ära kuluma.

Algul ei saa vedama

Sünnitustähtajaks arvutati meile 26. jaanuar, aga olime igaks juhuks minekuvalmis enam-vähem jõuludest saadik. See minekuvalmidus ammendas ennast küll jaanuari alguseks, kui võtsime veel ette minipuhkuse Pärnus, ehkki haiglakotid viskasime juba autosse. Kuu alguses hoiatati meid veel potentsiaalselt suure tite eest, mistõttu üritasin nädalaid magusast hoiduda ja ootasin vaid pingelisemalt, millal ta sealt siis astuma sätib.

Hoolimata öösiti käinud libavaludest ning muust meelelahutusest 26. jaanuar tuli ja läks ning ülejärgmisel päeval ämmaemanda juures polnud sünnituse lähenemisest veel märkigi. Meie enda arvutuse ja ultrahelide suuruse järgi oli kõhuelanik ca nädal noorem, kui tsüklipõhine arvutus näitab, seega polnud ma näppu saadud esilekutsumise saatekirjast just vaimustunud.

Esilekutsumise väljavaade oli mulle ka üks sünnitusega seotud suurimaid muresid, sest küll pidi see ebaloomulikult intensiivne olema või võtab see mõnedel päevade viisi aega ja haigla ühispalatis marineerida ei tee ilmselt vaimse häälestusega just positiivses mõttes imesid. Läksin ämmaemanda juurest veel Aurasse ujuma, raiusin raevukalt 1500 meetrit krooli ning sealt üsna musta närviga koju edasi praadima.

29. jaanuar, kolmapäev

Kolmapäeva hommikul ärkasin selle peale üles, et veed tulid ära. Juhhei, mõtlesin omaette ning hakkasin hoogsalt ringi toimetama. Panin too päev titevoodi kokku, mööbeldasin niisama kodus, tegin haigla jaoks moonakoti valmis (nagu matkale oleks hakanud minema – ikka juustuvõileivad ja mahlad ja kiired snäkid), käisin veel Notsuga tunnisel kiirkõnnil ja muudkui ootasin. Mida ei tulnud, olid valud.

Haiglasse soovitati kontrolli tulla 12 tundi hiljem ning käisime sealt õhtul läbi ka. Lapsel oli kõik hästi, avatust ainult 1 cm ning meid saadeti koju tagasi ja kästi hiljemalt 12 tunni pärast taas tagasi tulla. Soovitati veel puhata ning süüa, seega kerisin ennast kodus jäätisetopsiga teleka ette Pealtnägijat vaatama ja pärast varakult voodisse.

Kus siis muidugi kell 11 algasid valud ning üsna selgelt sellised, et ma voodist targu diivanile kobisin, sest erilist und oodata polnud. Vahed oli ebaregulaarselt ca 6-10 minutit ning kui rahulikult lõdvestusin, siis täiesti talutavad. Kui vahepeal suigatada suutsin ja valu peale üles ärkasin, oli juba päris vastik.

30. jaanuar, neljapäev

Öö otsa käisin vaheldumisi duši all, üritasin jälle suikuda ning ilmselgelt väga häirisin Notsut, kes sellist öist trallamist väga pahaks pani. Hommikul tegin veel korralikku maratonihommiku putru, sõime selle ära ja võtsime suuna tagasi haiglasse. Viimane valu oli autos, aga haiglasse jõudes kadusid valud muidugi ära. Selle pärast ei soovitata ideaalis sinna ka liiga vara kohale minna, et haiglakeskkond pärsib enamasti sünnitustegevust (sest adrenaliin ja muud looduse imed).

Pärast läbivaatust ütles arst, et laps on juba liiga kaua veeta, avatust pärast öö otsa valutamist vaid 1,5 cm ja nüüd tuleb hakata sünnitustegevust ikka esile kutsuma. Ja etteruttavalt võin öelda, et esilekutsumine oli täpselt see, mida ma kartsin.

Sünnituseelne osakond oli õnneks või kahjuks nii täis, et saime kohe sünnitustuppa, aga keegi veel ütles ka, et võib juhtuda, et vahepeal peame sünnituseelsesse osakonda kolima (ja Jaanus koju minema). Lisaks oli seal toas megakülm, seega polnud just paljutõotav häälestus eelseisvaks sündmuseks. Sain hommikupoolikul mingi pulbri hinge alla ning mõne aja pärast tulid tuhud ka tagasi. 

Kuskil lõunast läksid valud aga nagu nupust keeratuna selliseks, et mitte miski enam ei aidanud. Ma isegi ei mäleta enam täpselt, kuidas see kõik sealt edasi läks, aga kui üks tuttav rääkis, et ta kuulis sünnitusosakonna külastusel mingeid surmakarjeid, siis…  seekord olin mina see surmakarjete vend seal. 

Kõik jutud hingamisest ja liigutamisest ja asendite otsimisest võis täiesti ära unustada, see oli lihtsalt puhas ajuvaba piinamine. Samal ajal ei kontrollitud tundide viisi avatust, sest pikka aega tagasi ära tulnud vete tõttu oli põletikuoht suur (pärast tuli välja, et oleksin pidanud juba eelneval õhtul antibiootikumid peale saama, mida millegipärast ei tehtud). Üldiselt sa saad aru, et asi on korralikult ****, kui Eestis arst ise tuleb rääkima, et esimesel võimalusel peaks epiduraali tegema.

Täiesti müstikaks jääb minu jaoks ka sünnitustubade duširuumide sisseseade. Seda räägiti juba tugiisiku tunnis, et tugiisik kulub kasvõi selleks ära, et duši all lõdvestudes aitaks keegi toetada, sest seal pole kuskil kinni hoida. Tõepoolest – polnudki! Ja kui raske on tegelikult paar inva-käepidet seina lasta? Lõdvestumist pidi soodustama kitsas külm kardinaga dušinurk, kus sooja vee tõttu see külm kardin pidevalt keha ümber üritas liibuda. Mmm… Lõpuks soovitas ämmaemand duši all istuda võimlemispallil, aga see oli minu pikkuse jaoks liiga väike ja pallil istumine surus lõdvestumise asemel hoopis intensiivselt emakakaelale. Jälle, mmm… 

Aga noh, kaua ma seal ringi võimelda ei jõudnudki, sest varsti olid valud nii hullud, et ma olin naerugaasiga voodis külili ja poleks sealt valude vahel enam kuskile minnagi.

Jaanusest oli tegelikult päris kahju. Kui kunagi avaldati uuring, mille järgi mehed tundsid sünnitusel nälga, väsimust ja hirmu, ironiseerisin selle üle päris mõnuga. Täna enam ei ironiseeriks.

Olin seal mingi hetk naerugaasist täiesti audis, mingi pesumasina kosmosse lendamise hääl undas kõrvus, viimase toimiva mõistusekübemega sain aru, et teen mingeid sureva inimese karjeid, aga ise hõljusin kuskil ei tea kus. Ehk teadlik mõistus rippus kuskil roomaja seljaaju kukil ning lihtsalt sõitis kaasa. Aru saingi ainult nii palju, et Jaanusel pidi olema totaalne horror seda kõrvalt näha.

Kui see pull oli siis juba tunde kestnud, ütles arst lõpuks, et nüüd on avatust 4 cm ja mind võib nüüd sünnitajaks lugeda. Lisas veel, et valude algust nad loevad sealt maalt, kust need juba täiesti mõistust ära võtsid. See oli see hetk, kus ma murdusin lõplikult ära ning olin veendunud, et see niikuinii lõppeb keisriga. Või surmaga.

Õnneks tähendas see avatus, et lõpuks sai anesteesiameeskond tulla epiduraali tegema, mille ajal olin oma kaine mõistusekübemega kabuhirmus, et rapsin ennast mõne ootamatu liigutusega halvatuks. Tegelikku mõistuse kontrolli mul enda üle küll polnud ja vaatasin kõike nagu kuskilt pilve pealt. Natuke tundus nagu oleks Grey Anatoomiasse sattunud, sh oli üks arst hindu ning rääkis puhast eesti keelt. Jah, see on see, mida ma sellel hetkel tähele panin. 😀

Epiduraali osas veel – Jaanus oli ukse taga seda googeldanud ja esimese asjana tuli välja ühe staarblogija heietus, et ei tea, kas peaks laskma ka huvi pärast epiduraali teha järgmine kord. No… kui see selline nice to have meelelahutus on, siis võin kinnitada, et pole veel vajadust. Täielikult see valu ära ka ei võta, sest Eestis ei tõmmata sellist kogust ravimeid sisse nagu näiteks USAs.

Küll tegi see olemise kõvasti paremaks ning viskasin valude vahel naljagi. Kell oli selleks hetkeks vast 5 õhtul ning arst ütles, et laps sünnib vast öösel. Kontrollimisel selgus aga, et avatust oli juba 8 cm, ehkki ka sealt pidi veel vähemalt 2 tundi minema täisavatuseni. Ämmaemand veel hoiatas, et presside ajaks võetakse epiduraal ära ja siis läheb jälle valusaks. Jõudsin juba kartma hakata, aga enne seda läks epiduraali voolik ise katki. 😀 Nagu… I don’t even. 

Tegelikult läks täisavatuse ning pressideni sealt alla tunni ning minu meeldivaks üllatuseks olid pressid esimene mõtestatud sportlik pingutus kogu eelneva surmaagoonia kõrval. Ämmaemand muidugi juhendas ka, aga tajusin ise ka väga hästi, kuidas pingutust suunata. Jõudu andis see ka, kui lapse jaoks juba asju valmis pandi, et lõpuks hakkab see kõik ühele poole saama.

Ja ühele poole see saigi. Kell 19:40 vupsas üks näost helesinine smurf siia ilma ilunumbritega 3690 g ja 51,5 cm. Pikk ja vormis tüdruk! Jäime üksteisega tõtt vahtima ning teda nähes oli kohe selge, et on küll meie laps – tugev ja asjalik. Tema saab meiega hakkama. 😀

Muidugi pärast selgus, et see vahepeal toimunud kiire avanemine polnud epiduraali ime, vaid emakakael oli lihtsalt kapitaalselt ära rebenenud. Ma täitsa ootan, et sünnituse epikriisi oma arstiga sünnitusjärgses kontrollis arutada, aga see kõlab nii, et esilekutsumine pani küll tuhud täistuuridele, aga emakakaela piisavalt avaneda ei aidanud. Ehk see surmavalu oli lihtsalt meeletu surve, mis lõpuks jõuga tee vabaks tegi. Elu õied ja nii. Lõpuks õmmeldi mind poolteist tundi, aga meeldiva üllatusena oli see valu varasemaga võrreldes samuti suht köömes.

Veidi aja pärast toodi mulle veel õhtusööki ning saime imekombel isegi perepalati! Sinna läksin rõõmsalt omal jalal ning õnneks vähemalt taastumine on küll igas mõttes ülikiire olnud. Seda, et laps üle ootuste tubli ja ilus ja nunnu välja kukkus, ei hakka üldse ohkimagi – eks see peabki igale vanemale nii tunduma. 😀

Kokkuvõttes – tehtud! Niipea uuesti ei teeks, aga mingeid püsivaid hingearme vist ka ei jäänud, sest ma ei oodanudki, et see mingi roosades pilvedes hõljumine saab olema (see deliiriumi pilv ei lähe vist arvesse). Natuke tekkis küll küsimus, kuidas inimesed julgevad omale sünnitusele fotograafe kutsuda – meil oleks äärmisel juhul mingi sõjafotograaf ära kulunud. Ja neid pilte küll näha ei tahaks. 😀

P.S. TÜK kogemusest ka natuke

Kliinikumi toidust siin korra juba muljetasin, aga räägiks natuke sellest ka, kas seal tõesti selline konveier on nagu paljud räägivad. Mind hoiatas hea tuttav juba paar nädalat enne sünnitust, et nemad pidid järjekorras ootama, et üldse sünnitama saada. 

Meie käisime mõni päev enne sünnitust korraks haiglas kontrollis, sest laps kõhus kohutavalt rapsis ning siis ootasime ka tund aega, et üldse jutule saada ja lõpuks võeti mult vereproovid üldse koridoris. Too õhtu olevat ka kõik sünnitustoad täis olnud ning kõigil väga kiire. 

Samuti oli päris häiriv sünnituse alguses räägitu, et äkki te saate siin sünnitustoas lõpuni olla, aga äkki peame teid ära kolima. Perepalati saamise üle imestasid paljud tuttavad, sest nendega pidi ikka totaalne kitsikus olema. 

Seega kokkuvõttes jäi üsna piiri peal suutlikkuse mulje küll, ehkki kõik kinnitasid, et tipptunnid on kokkusattumuse küsimus ning saab hakkama küll. Samas ma ei kujutaks ette, kui me poleks perepalatit saanud, sest need esimesed päevad olid pereks kokkuharjutamisel küll hindamatu tähtsusega. Kogu selle jutu juures pere, isarolli ning laste väärtustamisest võiks see võimalus peredele siiski üsna elementaarne olla, mitte totaalne vedamine. 

4 kommentaari “Maraton, sünnitusmaraton, 30.01.2020

  1. Ma ei tea, kas ma nüüd tegin õigesti, et ma selle teksti praegu läbi lugesin – mul on tähtaeg homme, esimene laps ja karta ei oska (st ei osanud siiani) nagu midagi. Olen mõelnud lihtsalt nii, et kõik on sellega hakkama saanud ja saan ka mina. Võrreldes paljude tuttavatega ikkagi üle keskmise sportlik tšikk ja ka terve raseduse end liigutanud. Suhteliselt samamoodi olen end ka ette valmistanud, palju lugenud, sh hüpnosünnituse kohta ja Tallinnas ITK-s käisin vist kõik loengud ka läbi, sh majatuuri. Õnneks ei kuulnud ühtegi surmakarjet ja sünnitustoas oli temperatuur nagu saunas 😀
    Nüüd aga….ei noh…..pole midagi öelda, tubli naine oled!

    Ma nüüd teen nii nagu ma poleks veel seda teksti lugenud ja hõljun oma mullis edasi, et ma HINGAN need valud kõik üle 🙂

    Sulle ilusat aega oma nunnuga!

    Meeldib

    1. Hea ajastus tõesti! 😀 Tead, ma olen jumala veendunud, et see läheb kõik ikka nii nagu läheb. S.t tasub teada, kuidas ise mitte otseselt vastu töötada, aga valmis olema peab niikuinii kõigeks.
      Ma olen ka lugenud lugusid seinast seina ning kõige hullemate kirjeldustega see ka kindlasti võrreldav polnud. Sh on sageli presse ja õmblemist jubedaimaks osaks nimetatud. See on lõpuks täiesti konkreetsest sünnitusest sõltuv.
      Seega söö ja puhka ja maga ja edu! Seal muud polegi lõpuks teha, kui otsast pihta hakata ning vaadata, mis saab. Läbi saab see niikuinii. 😀

      Meeldib

  2. Sobib siia spordiblogisse päris hästi ja kui ma soorituse eest hindeid peaks andma, siis luban selle 2020. aasta maratonina kirja panna küll. Järgmist 42 km läbimist ootan juba 2021.

    Sünnituslugu oli peaaegu nagu meie oma 2,5 aastat tagasi – veed, tiksumine, esilekutsumine, kõrvaltvaataja horror (see on ikka jõhkralt motivatsiooni ja vastupanuvõimet laastav, kui naine on juba tunde kannatanud ja siis teadustab naistearst, et resident oli avatust hinnates asjatundmatult optimistlik ja oodatud 8cm asemel on kõigest 4cm ehk siis 40km asemel tegelikult kõigest 15km joostud, kui mingitesse jooksu analoogiatesse minna).
    Välja arvatud see, et meie 28-29h pikkune katsumus TÜKis lõppes erakorralise keisriga (mis õnneks lõppes igati õnnelikult).

    Kui midagi mehena selles kogemuses päriselt hirmutab, siis see moment, kui arstid leiavad, et asjad on p*****s ja nüüd on jama. See on see aeg kui tavapärase ämmaemanda asemel (kes muidu lõpu faasis sünnituse juures viibib) hakkab äkki tuppa ilmuma rohkem nägusid – teine ämmaemand, arst-resident, päris-arst. Midagi arutatakse vaikselt ja omaette (sest sünnitajat ei saa ju rohkem ärevusse viia), aga kõrvaltvaatajana saad aru, et kui te olete suurema osa eelmisest õhtust, ööst ja hommikust seal sünnitustoas kahekesi olnud ja nüüd on korraga neli meedikut asjast huvitatud, siis midagi head ei saa see tähendada .Aga sulle ei ole loomulikult ka keegi midagi seletamas, sest sa oled (arusaadavalt) kõige ebaolulisem inimene selles ruumis.
    Siis lükatakse su naisele mingi paber allkirjastamiseks nina alla, et ta on keisriga nõus (mu jaoks kõige kummalisem liigutus selles protsessis – meil on tarbijakaitseseadus, mis kaitseb tarbijat agressiivse müügitegevuse ja pahatahtlike laenuandjate eest ja lubab tehingud tagasi pöörata, aga ometi eeldab seadus, et naine kes on 24h valusid kannatanud ja magamata ja närvis, on täiesti adekvaatne sellises seisundis meditsiinilise protseduuri tegemiseks juriidlisit nõusolekut andma).
    Ja siis läheb kõik kiiresti – kanderaam, personal, tilgutid, naine viiakse minema ja sa oled seal toas üksinda. Ühed kõige närvilisemad 20 minutit elus.

    Aga siis toob ämmaemand ühe väikese suurte silmadega pambu sulle sinna tuppa rinnale ja ütleb, et kõik on hästi ja siis ongi väsimus läinud.

    Mis kogu selle jama juures oli ainus hea asi – TÜKis vist on endiselt komme eelistada perepalatite jagamisel võimalusel keisriga sünnitajaid – naiste jaoks on taastumine raskem ja perepalatis on mehel võimalik abiks olla. Nii et me saime ka vastu ootusi perepalati (ja seetõttu ka võimaluse TÜKi kaalulangetamisprogrammi väärilise menüüga tutvuda).

    Meeldib

    1. Issand, kõlab ikka väga karmilt. Kusjuures ma olen just kuulnud, et mingit keisrite eelistamist perepalatite jagamisel pole (ehkki minu meelest see oleks igati põhjendatud ja tore, et te ikka saite). Kusjuures sellega tuli veel see meelde, et epiduraali nõusoleku lehe täitis mul mees ära ning mõtles seal juba omaette, et peab mu allkirja ka võltsima, sest ma olin nii audis omadega. Mingi ime läbi ma mingi konksu sinna alla lõpuks viskasin ka, aga adekvaatsest informeeritud-kaalutletud terviseotsusest oli asi ikka väga kaugel. 😀

      Meeldib

Vasta Kristi-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s