Läksin juba enne jõule paksuks, ehk elu ilusaim aeg või midagi

Siin blogis on trennijuttudega ikka väga hõredaks jäänud ja mõtlesin, et tulen lõpuks oma selle aasta taustalooga ka kapist välja – tegelikult liitub meiega talvel üks värske ilmakodanik. Täpset tähtaega ei hakka ma siin maha hõikama ja otse küsijatele vastan näiteks 1. aprilli, sest kuuldavasti kipuvad inimesed siis juba nädalaid varem küsima, et “jubasünnitadvä?”

Igatahes hetkel ei sünnita ja käsil on umbes 8. kuu. Seega jah, üllatus!

Või äkki polegi nii väga üllatus, kui kõik mu lõppeva aasta tervisehalad pusleks kokku lüüa. Otseselt või kaude on kogu selle suve ning sügise jooksumõõn seotud ainult põneva assortii rasedusvaevustega, seega ime, et siin keegi üldse enam lugemas käibki.

Diskleimer 1: ütlen  kohe ära, et see kogemus on pannud mind juba eos ümber hindama oma kõikvõimalikke teoreetilisi arvamusi lapsesaamisest ning ilmselt ka hilisemast kasvatamisest. Nimelt kiputakse ju rasedaid ning emasid süüdistama sajas elustiilipatus, mille põhjal ma eeldasin, et kui ma enne olen tubli, terve, tugev ja sportlik, olen ma “ära teeninud” igati muretu raseduse.

Reaalsus norsatas naerda ja ütles: “Hoia mu õlut”. Ehk valmistu või ära valmistu, kõik varasem elu- ja kehakogemus lendab aknast välja ning üle jääb vaid kinni hoida ja sõitu nautida.

Puhas kuld

Diskleimer 2: rasedus tundub olevat üks selline ülebränditud kogemus, mis on instagrammilikult ilusam kui elu ise ja koosneb peamiselt päikeseloojangul pärg peas roosas õnneuimas kuskil põllul tuterdamisest. Igasugune kurtmine on täielik tabu, sest kui sa ei naudi iga hetke, sa järelikult ei armasta oma last. Või midagi. 😀 Võin kinnitada, et ehkki neid tundeid positiivsest rasedustestist saadik on raske isegi kokku võtta, on see samal ajal olnud üle igasuguste ootuste raske periood. Pigem võikski sellest rohkem rääkida, et see tõenäoliselt on raske ja see on fain.

Seega kui juhtuda olema see rase, kes veedab need 9 kuud pärg peas õnneuimas, sünnitab täpselt tähtajal naeratades poole tunniga ideaalse lapse, kes kohe õigesti imema hakkab ja pärast seda naeratades täisealiseni magab, on sul tõenäoliselt vedanud. Ja kui see nii ei lähe, siis suurema tõenäosusega pole keegi selles ka süüdi. Lihtsalt sõit läks hetkel sedamoodi.

Minu raseduskogemus on seni pigem ainult tõusvas joones läinud. Kes mäletab, siis kevadel treenisin hoogsalt Otepää tiimi-raudmeheks ning olin ilmselt elu parimas jooksuvormis. Veel maastikumaratonil jooksin 23 kilomeetri sees Otepää küngastel ja mudas poolmaratoni alla kahe tunni ning olin juuni osas väga lootusrikas.

Siis mõtlesime vaikselt lapsele rohelise tule anda, sest tänapäeval on see ju pigem aastatepikkune protsess, mis päädib paari ringi IVFiga ning kaugel selles tempos see kriitiline 40. eluaasta piirgi on. Reaalsuses oli keegi meie karjaga liitumist vist läbematult oodanud, sest rasedustest üllatas juba sama kuu lõpus kahe triibuga.

I trimester

Mai lõpus ning juuni alguses oli mäletatavasti korralik kuumalaine ning mina tegin sel ajal veel rõõmsalt paaritunniseid treeningjookse ja tundsin end igati suurepäraselt. “Hah, rasedus on super,” jõudsin juba omaette rõõmustada. Ja siis tabas mind päev enne Ironmani see jube säärevigastus, mida tagantjärele aina kindlamini rasedusest pea peale keeratud organismiga seostan, sest põnevaid lihaskrampe ja muud varem tundmatut meelelahutust olen siin edaspidigi saanud.

Mina mingi esimesed kaks nädalat või nii

Olin oma jalapiinades juba isegi piisavalt õnnetu, samuti ei saanud ma kasutada põhimõtteliselt ühtegi efektiivset valuvaigistit. Sain isegi viimases hädas võetud paratsetamooli eest asendus-perearstilt noomida, et “võiks ju ikka ära kannatada sel ilusal ajal”. See ilus aeg läks aga täiskäigul aina ilusamaks, seega Ironmani sain läbi häda läbitud isegi viimasel minutil.

Jalavigastusele lisandusid riburadapidi iiveldus, totaalne nõrkus, jõuetus, külmavärinad vaheldumisi higistamishoogudega jne. Olen siin vist maininud ka, et sain kunagi Indias potentsiaalselt eluohtliku dengue palaviku – no sellega oli mu enesetunne igatahes kordades talutavam. Iiveldusega tulin tegelikult toime, aga kõik muu kokku mõjus küll nii, et vedelesin nädalaid lihtsalt laibana diivani. Ja kui oligi jaksu püsti tõusta, et nt kööki minna, siis tõmbasin oma krambitava-vigastusvaluse jala tõttu agoonias kõverasse.

Ühel hetkel olin omadega nii läbi, et Jaanus pidi mulle tekki peale tõmbama tulema, kui taas õnnetushunnikuna külmatundes värisesin, vigane jalg padjale tõstetud.

Mina: “Paljud ütlevad, et nad pole end eales nii naiselikuna tundnud, kui rasedana. Endiselt ootan, millal see juhtub.”
Jaanus: “Äkki tõelised naised tunnevadki ennast pidevalt halvasti.”

See seletaks jah, miks naistel selline habraste õiekeste kuvand on, keda kogu aeg on aidata vaja. 😀

Eriti häiris mind toona see, et need inimesed, kellel taolist elamuspaketti polnud, eeldasid oma kogemuse põhjal, et ju ma võimendan oma hädasid üle. Sundisin end küll igal võimalusel kasvõi natukene liikuma, käisime näiteks koeraga aaaaaeglaselt-aeglaselt väikseid tiire, mille käigus ma iga natukese aja tagant mõnel pingil puhkama pidin. Õnneks viskas sellele enesetundele ka paremaid päevi vahele, kui jagus jaksu kohe loodusesse, trenni ja isegi välja sööma minna. Seega sain vähemalt kinnitust, et asi pole minu peas või tahtejõus, vaid ongi nii hull.

Kõigile neile hädadele vaatamata ma ennast kuidagi rasedana küll ei tundnud. Lihtsalt väga halvasti. 😀

Mina seda va rasedussära ootamas

II trimester

Õnneks läks see õuduste enesetunne I trimestri lõpuks üle. Selle asemel tabas mind pea päevapealt häälekaotus ja hingeldamine, mida ma esimese hooga omavahel seostada ei osanud ning keegi ka tõsiselt ei võtnud. Hingeldamine tembeldati kõigi arstide poolt kohe tavaliseks rasedusvaevuseks, aga ilmselt ei osanud ma seda ka piisavalt tõsiselt serveerida.

Pigem tundusid nad arvavat, et mul on ebarealistlikud ootused oma rasedusaegse vormi suhtes ja mina ei taibanud täie dramaatilisusega seletada, et mul on iga väiksemagi liigutamise peale totaalne õhupuudus. Ma ei oodanudki, et ma raseduse ajal veel rekordeid jooksen, aga noh, hingata võiks ju ometi saada, eksole. Või samal ajal kõndida ning rääkida.

Kuna kõik lõputult kinnitasid, et nt õhupuudus on normaalne, üritasin sellest muudkui üle olla või läbi treenida. Kurgu osas ei aidanud samuti miski, ehkki käisime isegi kiirel kliimapagulusreisil Itaalias – enamasti juurib vahemereline kliima ka kõige jonnakamad külmetused kiirelt kehast.

Selle kõrval kimbutasid mind pikad migreenid ja pingepeavalud – näiteks käisin elus esimest korda migreeniga EMOs. Ehkki migreenik olen olnud terve elu, aitas mind seni just ibumetin, mis rasedana on taas keelatud.

Alles kaks kuud hiljem selgus, et hingamis- ja kurguhädade näol oli tegemist häälepaela halvatusega. Otseselt pole see muidugi rasedusvaevus, aga kuna rasedus on organismile justkui parasiit, mille säilitamiseks surutakse ema immuunsus alla, sain ilmselt selle võrra lihtsamalt selle müstilise infektsiooni külge, mis tolle saagaga päädis.

Veel oktoobris tundus, et häälepael enam jalgu alla ei võtagi ning olukord läks hoopis hullemaks. Omaette kartsin, et organism on rasedusega liiga hõivatud, et terve uue inimese ehitamise juures veel vana ja lagunenud inimese parandamisega tegeleda. Õnneks oktoobri lõpus hakkas olukord paranema ja sealt edasi tuli taastumine juba väga kähku. Olen selle üle siiani ilmatu õnnelik ning tänulik.

Hakkasin end ka lõpuks rohkem rasedana tundma, sest täpselt poole pealt hakkas laps kõhus juba nii kõvasti togima, et sain 100% kindel olla, et see just see on, mitte mingi ebamäärane meelepete või seedehäire.

III trimester

Kui nüüd esimese kahe trimestri hädad võrdluseks võtta, on III trimester olnud lausa lust ja lillepidu. Kõikvõimalikud rasedavaevused nagu näiteks rahutud jalad, sümfüüsivalud, kõrvetised või totaalne rauapuudus on varasema kõrval nohu ning nendega tulen ilusti toime. Ennekõike hakkab põnevus uue ilmakodanikuga kohtumise üle juba väga suureks paisuma ning väga palju polegi enam jäänud.

Kuna praeguseks on tegemist vist selle blogi pikima postitusega (ehkki Ironmani hala oli vist veel pikem), tõmban siinkohal joone alla. Trennist, kaalust, jooksukärudest ja muudest hingematvalt põnevatest teemadest vahutan ilmselt eraldi postitustes, sest emotsioone neil teemadel on oi kui palju. 

8 kommentaari “Läksin juba enne jõule paksuks, ehk elu ilusaim aeg või midagi

  1. Ootuspärane. Aga palju õnne ja kui mingil hetkel sulle võib-olla tundus, et teemad hakkavad otsa saama, siis lapse saamine avab kindlasti erinevaid uusi nii trenni- kui rahablogis. Aga elu ongi selline, et kui tundub ühel hetkel nagu kõik asjad on su jaoks siin maailmas enam-vähem selgeks saanud, siis tuleb inimesi juurde ja kõik on jälle teistsugune.

    Muide, nagu rasedused, on ka lapsed väga erinevad. Sõprade ja tuttavate beebilood varieeruvad tavaliselt umbes sellises äärmuses kus osadel on väga suurepärased, rahulikud ja chillid lapsed ja teisel osal tõelised põrguinglid, nii et ühel hetkel tundub lapse saamine nagu loto – hoiad hinge kinni pidades, milline elu just sind nüüd lähemad aastad ootab. Tegelik elu on palju kirjum. Ise sain viimase õppetunni just äsja – üleeile rõõmustasin kuidas mu kaheaastane luges ise oma uneraamatu läbi (loe: vaatas pilte), pani tule kustu ja jäi iseseisvalt magama, aga eile pidin möönma, et kaheaastase magama saamine võib olla üks tõsisemaid õudusunenägusid ja võtta energiat rohkem kui keskmine jooksutrenn.

    Meeldib

    1. Aitäh! Seda laste varieeruvust olen ka kõrvalt näinud ning vähemalt oma sõprusringkonna puhul ei ütleks küll, et see kuidagi põhjuslikus seoses on vanemate pingutusega (ehkki suurepäraste laste vanemad seda ilmselt mõelda tahaks). Lihtsalt elu ongi selline. Äkki deemontitt on jälle muretu pubekas ühel hetkel – enne ei tea, kui elu näitab.

      Meeldib

  2. Õnne! Vähemalt oled sa valmistunud, et läheb nagu läheb ja see, milline titt teie majja satub (magaja või kisaja jne) on loto mitte kasvatuse küsimus. Mina nt omal ajal ei suutnud terve aasta vältel oma lapse gaasivalusid ära “kasvatada”. Saamatu noh 🙂
    Ja tuleb mis tuleb, milleks ette paanitseda…

    Meeldib

    1. Aitäh! Mhmh, loota võib muidugi parimat, aga ma parem valmistun halvimaks. 😀 Parem positiivselt üllatuda, kui naiivselt eeldada, et mul roosa-rõõsa tite kõrvalt mingi lotovõidu lähedane idüll saabub.

      Meeldib

Vasta Nell-le Tühista vastus

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s