Lõpuks ometi saan teha kokkuvõtte ühest võistlusest, kus tähtede seis imeliselt kokku jooksis ja ilm, kuuseis või sada muud faktorit kaikaid kodaratesse ei loopinudki (oleks tahtnud mõnda vängemat väljendit kasutada, aga siis tsenseerisin iseennast oma isiklikus blogis).
Igatahes.
Tartu maastikumaratoni 24 kilomeetrit on nüüd seljatatud ning kõik eesmärgid täidetud. Mis eesmärgid, küsite (teie, mu kujuteldav hoomamatu lugejaskond). Peamine eesmärk oli Ironmani soojenduseks 21,1km alla kahe tunniga ära teha ja samas ennast hästi tunda. Regasin ennast üritusele alles üsna hiljuti ning ei osanud sellest päevast väga midagi oodata.
Kaks päeva enne jooksu puhkasin jalgu, eelneval päeval tegime veel looduses ja vihmas pika matka. Eriliselt carbloadimisega ma ei tegelenud, eelõhtul sõin kooki, aga magama minnes oli kõht jälle tühi. Samas tundus 24km selline suvaline sutsakas, et mis sa selleks ikka niiii väga valmistud.
Rada ise möödus enam-vähem niimoodi.
1.-14. kilomeeter
14.-21. kilomeeter
21.-24. kilomeeter
Ja noh, mina iga fotograafi ees, kes jälle kuskil künka otsas varitses
Nagu öeldud, olid tingimused vahelduseks täiesti ideaalsed – hommik oli suisa külm ja pilves, tuuleke olematu ning seegi pigem tagant. I-de-aalne! Enne starti kippus õues isegi külm kallale, aga lähtudes vanast kogemusest, kuidas mul võistlusel mitte kunagi külm pole hakanud, valisin siiski lühikese vormi. Tagantjärele oleks võinud isegi maika veel selga panna.
Start läks peaaegu märkamatult ning esimesed kilomeetri möödusid parajas tropis. Viiendaks kilomeetriks hakkas seltskond laiali hajuma ja selleks hetkeks olid mõned pikad tõusud juba seljatatud ning enesetunne mega. Mõtlesin juba omaette, miks ma ometi varem sellel imelisel ideaalsete tingimustega superüritusel osalenud pole. Õnneks olen piisavalt kaua Margiti blogi lugenud ja tema kannatustest tean, et selle jooksu tavaline kliima on umbes 20 kraadi soojem. Või midagi. Selleks hetkeks oli õues endiselt kümne kraadi ringis pilvine ja ilm ja noh – mega!
Veidi tüütu oli üks metsasem lõik, kus käbide ja mustikavarte vahel hanereas rüseleda tuli, aga õnneks sai see kähku läbi ja kruusateed olid eelmise päeva vihmast taas imelised. I-me-lised!
8. kilomeetri peal võtsin ühe SiS õunageeli ning olin eufooriliselt reibas veel umbes 14. kilomeetrini. Siis hakkas vaikselt tahtejõu muskel pingesse minema, palavaks kiskus ka (ei teagi, miks) ning rada kiskus teises pooles üha künklikumaks ja sopasemaks. Lugesin omaette poolmaratonini jäävaid kilomeetreid ning mõtlesin, et pärast seda tulgu või surm (või kõndimine).
Vähemalt jätkus joogipunktidest selle ilma jaoks täpselt ning 16. kilomeetril võtsin ka oma teise geeli – kofeiiniga koolamaitselise SiSi.
Kuskil 18.-19. kilomeetrist alates hakkas ka vasak põlv valu tegema, mille peale oskasin vaid rõõmustada, et mu tavaliselt nõrgem parem põlv valu ei teinud. 😀
Kahlasin viimased kilomeetrid enne eesmärki veel suuremast sopast meeleheitlikult läbi, sain loodetud ajaga pooliku lukku ja hakkasin siis kilomeeter haaval edasi vaatama. Põlv tegi endiselt häda, aga mitte hullusti. Palav oli ka, künklik, vastik, aga enne finišit sellest ikka ei pääseks.
Esiteks mõtlesin, et võiks siis ju ikka lõpuni joosta, kui ma seni teeniduspunkti väliselt ühtegi sammu teinud pole. Siis juba mõtlesin, et võiks tempot ka edasi hoida. Ja siis oli ainult naaaatukene veel lõpuni ja mis seal enam tagasi hoida. Lõpp kiskus pehmeltöelda suht rõvedaks ja finišis olin esimese hoobiga päris oimetu. Higi kõrvetas silmi ning palavus asendus hoobilt külmaga. Õues oli endiselt 13 kraadi sooja ning täpselt viimasel kilomeetril hakkas päike ka välja tulema.
5:40 tempot suutsin hoida lõpuni ning ilunumbrid tulid järgmised: 24,36 km, 5:40 min/km ja 162 bpm (kõrgeim pulss 177, mis lõi ette 21. kilomeetri täitumisel). Sh poolmaratoni distants sai lukku ajaga 1:59:30. Ma ei teagi, kust ma need 360 meetrit juurde hankisin, aga ega ma sellise ebastandardse raja puhul kurvide sirgeksjooksmisele ülearu auru ka ei pannud – jooksin ikka seal, kus tee parem.
Põhimõtteliselt suutsin Viljandiga võrreldes üle kahe korra pikema maa joosta kiiremini ning parema pulsiga. Ma ei ütleks, et seal maastik nii palju lihtsam on, aga ilmaolud andsid lihtsalt mäekõrguse vahe. Päris lootusrikas peaproov Pühajärve küngastele.
Well done. Poolekas 2h maastikul on hea. Hea enesetunde tagab pigem rahulik algus ja võimete ühtlane jagamine. Viljandis lühem maa, lühikesed järsud tõusud ja tempo kiirem – palju lihtsam ennast kinni joosta.
MeeldibMeeldib
Kusjuures Viljandis olid mu kilomeetriajad algusest peale hoopis aeglasemad. Lihtsalt janu ja palavaga küpsesin ära, täna oli tempo algusest lõpuni täitsa okei ja lõpuni stabiilne.
MeeldibMeeldib