Trenninädal 7. – 13. jaanuar 2019

nädal t

Võtan kiirelt nädala kokku. Pidev lumesadu on taas kõigile teekoristajatele suureks üllatuseks ning seetõttu olid kõik jooksud ikka päris halvad. Üks puhkepäev kukkus jälle totaalne trenn välja.

Esmaspäeval käisin jõusaalis ning hea intensiivne trenn kukkus välja.

Teisipäeval puhkasin.

Kolmapäeval veetsin päeva rongis, seminaril ning uuesti rongis ja koju jõudes oli päeva aktiivsus jälle väiksem, kui tavaliselt hommikul tööle jõudes. Päris vastik on selline pikk istuv päev. Läksin jooksin selle vastiku endast vastikus lumes välja – kui koristatud teedel oli tempo alla 6:30min/km, kiskus see paksus lumesogas pigem 7 kanti. Kokku 9,08km, 01:00:02, 6:37min/km, 147bpm, indeks 49.

Neljapäeval jälle jõusaal.

Reede õhtul pidime kolleegidega välja minema, aga pigistasin selle ette kiire jooksutiiru, mis kukkus nii õudne välja, et läksin otsejoones tuppa kaebekirju kirjutama. Ma saan aru, et ilm on noh… talvine, aga paljudes kohtades on sahk küll käinud, aga lume vaid pealt siledaks tõmmanud või suvalistesse kohtadesse üldse mõnesajameetrised lüngad sisse jätnud. Olge siis aktiivsed ja käige jala, eksole. Kokku vaevlesin 6,97km, 47:42, 6:51min/km, 139bpm, indeks 49.

Laupäeval pidi olema puhkepäev ning läksime rappa koeri jalutama. Laeva raba rada pidi küll kinni olema, aga need sildid on üleval juba aastaid, seega ei lasknud me ennast sellest häirida. Kohapeal selgus küll, et rada on nüüd tagatipuks üles võetud ja viimaste nädalate külm pole piisav olnud, et raba korralikult ära kaanetada.

Jonnakalt rügasime raja siiski läbi käia, mis võttis tavalise tunni asemel kaks, vahepeal sumpasime lausa puusani lumes ja korduvalt käisime ära poole sääreni vees. 😀 Madalad corgid suplesid üldse kaelani lumes nagu lumedelfiinid. Korralik Erna retk, aga omamoodi lõbus ka, sest ilm oli ju imeilus ning lõpus sai kiirelt autoga koju sooja vurada – ei pidanud märgade saabastega telki magama minema või midagi.

Õhtul lohistasime koera veel tunnisele kõnnitiirule, sest nii ilusat ilma oli patt raisata.

Pühapäevaks oli päike taas kadunud, aga käisin sõbrannaga kohtumas ning poodides ja jõudsin trenni alles päris hilja õhtul. Seal etendasid mingid algajad parajasti kurbmängu ühes pikas vaatuses “kuidas olla jõusaali vihatuim inimene”. Väidetavalt vihkame me teisi inimesi nende omaduste pärast, mida me iseeneses põlgame. Tuleb välja, et minus peidab ennast mingi mats, kes kasutab korraga kõiki jõusaali vahendeid, jätab raskused igale poole peale või peidab neid kelmikalt kõige uskumatumatesse kohtadesse ning ühtegi higiloiku enda järelt ära ka ei pühi. Kuna ma ise seda looma endast kunagi vabastanud pole, olen ma ilmselgelt lihtsalt kade. (Rändi lõpp.)

Muidu oli tore. Raskused vaikselt suurenevad – peakski neile mingi viisaka jäädvustamiskoha leidma, sest äppe ma täita ei viitsi ning märkmikku sisse seadnud pole.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s