Riia maraton, 20. mai 2018

Käisin siis Riias ära. Las ma ütlen kohe sissejuhatuseks, et maratoni jooksmine hakkab mulle aina enam mõistusevastane tunduma. Kuni poolmaratonini on suur osa võistlust mõjutada võivaid asju ikka mõistuse piires kontrollitavad või vähemalt üleelatavad. Maraton on endiselt pigem selline „Surprise, motherfucker“ tüüpi ettevõtmine, kus su keha sind sajal moel üllatada võib. Ja erinevalt nt poolmaratonist pole siis lõpuni jäänud nt alla tunni, vaid umbes kolm tundi. Poolmaraton on selles valguses hoopis meeldivam ja treenitavam üritus (selles osas räägime muidugi pärast Võidupüha poolikut uuesti).

Pildiotsingu surprise motherfucker gif tulemus

Kui nüüd kõigest järgemööda rääkida, startisime Riia suunas laupäeva pealelõunal. Meil oligi plaanis ainult materjalid välja võtta, kuskil süüa ning hotelli sarju vaatama minna. Varasemate ürituste kogemuse põhjal eeldasime, et stardimaterjale saab ju stardialalt. Tunduks loogiline. Surprise, motherfucker, Lätis klassikalised loodusseadused ei kehti. Selgus, et materjalide väljastamine oli viidud kuskile messihalli, et saaks seal ikka suurt ning suhteliselt inimtühja Expot pidada. Hea, et me autoga olime. Lisaks olid stardimaterjalideks tõepoolest lihtsalt… number, haaknõelad ja mingi kole loodusvaenulik kummikott, millega asju pakihoidu anda (isegi osaleja infovoldikut ei antud). Vilniuse küllusliku nännikotiga oli kontrast eriti suur.

img_20180520_1754351105685458.jpg
Stardiala eelõhtul

Olgu peale. Läksime sõime kõhud täis, keerasime hotellis varakult lebosse ning jäin 8h enne äratust kõpsti magama.

Hommikul käis äratus 6:45, sõin kohe ära öö läbi laagerdunud külmpudru ära (helbed, rosinad ja mustika Kefir), käisime võtsime Statoilist kohvi ning sõitsime südalinna. Etteruttavalt võin ära öelda, et panime parkimisega puusse ning pantvangistasime auto õhtul neljani. Don’t be that guy ja uuri liiklusskeeme hoolikamalt (äkki me ka oleks uurinud, kui infovoldik taskust võtta oleks olnud).

img_20180520_181604_008446798790.jpg

Pooleldi juhuslikult jõudsime vanalinna ligi tund enne starti, aga nagu välja tuli, polnud ükski minut ülearune. Nimelt oli tualette nii vähe, et järjekorrad olid košmaarsed (jälle meenutades Vilniuses silmapiiri taha ulatunud kabiiniderivi). Seisin sabas kokku ligi pool tundi ja vahepeal jõudis kahe põhisaba vahele tekkida veel ports väiksemaid… Kui siis start juba liiga lähedale hakkas jõudma ning meie saba ees seisvad preilid keeldusid minemast mujale, kui kahte naisekujulise märgikesega kabiini (mida mõttekrampi?!), marssisin ühel hetkel lihtsalt järjekorra viimasest otsast mööda ning sukeldusin möödaminnes esimesse vabasse kabiini. Selle peale oli mu selja taga oodanud naine lätikeelse sajatuste laviini kuuldavale toonud ja lähimasse põõsasse marssinud. 😀

Stardikoridori läksin juba jooksuga, sinna enam õieti ei mahtunudki ning pidime karja inimestega ootama koridorist väljas. 😀 Vähemalt kui stardipauk kõlas, saime koridori sisse ning stardijoonelt ka üsna kiiresti minema. Eeldused heaks jooksuks tundusid üsna optimaalsed:

  • Magasin jutti hea ööune.
  • Jalad olid igati jooksutahet täis.
  • Mul on seni Murphy seadusena igale maratonile langenud päevade esimene päev, kui enesetunne on pehmeltöelda tuleviku väetis. Seekord oli see „õnn“ minust lõpuks mööda läinud!
  • Jooksukaal peaks ka Vilniusega võrreldes parem olema.
  • Erinevalt eelmisest aastast olen saanud vigastusevabalt ja kava järgi treenida.
  • Õues oli umbes nii hea jooksuilm, kui loota oleksin julgenud. Hommikul suisa 12 kraadi, kuiv, päikseline, mitte liiga kõva tuulega.
  • Varusin juba aegsasti telefoni Spotify Premiumi ning pleilisti koolitöödeks kasulikest podcastidest ning temaatilisest maratonil suremise muusikast.

Võtsin end esiteks 4h grupi sappa. Jalad olid lennukad, enesetunne suurepärane ning esimeses punktis ei hakanud ma veel jooma ka. Joostes hakkas üllatavalt kiiresti palav, aga juba suundusime üle silla jõe keskel asuva saare suunas ning tuul jahutas mõnusalt. Kõik oli igati vahva kuni kolmanda punktini 8. kilomeetril, kus võtsin ka spordijooki. Kõht hakkas pärast seda veidralt tunda andma, aga esiteks ei pööranud ma sellele väga tähelepanu. Samuti hakkas pihta raja kõige meeleolukam osa rahvatantsijate, laulukooride ja muu tralliga.

15. kilomeetriks rühkisime mingit lõputuna tunduvat jõeäärset teed südalinnast eemale ning enesetunne läks juba nii vaevaliseks, et hakkasin esimest korda mõtlema poolelijätmisele. Mingi veider valukramp oli kõhust rinnuni välja ning mul tekkis juba vaikselt küsimus, ega ma seal omaette infarkti saa (naiste sümptomid pidid meeste omadest päris erinevad olema, muide). Tõmbasin tempo maha ja motiveerisin end mõttega, et ainult mõne kilomeetri pärast on pool tehtud ning asi see teine pool siis otsa visata pole (homeeriline naer saalist kõigi nende inimeste poolt, kes elus maratoni on jooksnud).

lrm-42km_8b989

Poolmaratoni finišiala kõrvalt mööda joosta oli hetkeks päris meeleolukas, aga seejärel läks rada 10-kilomeetrisele(!!!) edasi-tagasi lõigule mingi koleda nüri äärelinna vahel. Lihtsalt jooksed-jooksed-jooksed, kiiremad jooksevad juba vastu, aga lõppu ei paista kuskilt – ning terve tee on sealt veel tagasi tulla. Tagatipuks kärises vahe kilomeetripostide ning tegeliku distantsi vahel aina suuremaks, sest joogipunktid olid kuidagi eriti ajuvabalt kaugele välikurvidesse paigutatud. Panin seal harivad podcastid lõpuks kinni ja moorisin omaette Eminemi „Till I collapse“ saatel edasi.

Lõpuks tegi rada kelmika spiraali ümber vana hea Expo messihalli, pööras siis tagasi ning jätkus nühkimine kuulsusetu surma suunas. Või midagi. Mu enesetunne, tempo ja meeleolu oli selleks hetkeks juba põhjamudas, aga motiveerisin end mõttega, et ainult 5 kilomeetri pärast on ainult 10 kilomeetrit lõpuni. 😀 😀 Ilmselgelt ma olen väga süstemaatiline mõttemängur. Vahepeal andis tunda ka hiljuti vasakus jalalabas olnud vigastus, aga see läks mõne aja peale taas üle.

Andsin endale loa 10km enne lõppu kõnnipause tegema hakata ja tagantjärele oleks võinud seda äkki varemgi teha. Kõndisin kilomeetriposti juurest minuti ning hakkasin jälle jooksma. Rada läks taas üle silla jõesaarele, kus vahepeal tekkis lagunevate majade ning tuules lendavate topside vahel juba tunne, kas selline ongi maailma lõpp. Ootasin ja ootasin 37. kilomeetriposti (sest siis on ainult 5km lõpuni ju), vahepeal lausa oigasin kõhuvalu käes, korra tekkis mõte maha istuda ja natuke enesehaletsusest nutta. Oli ikka kuradi raske. Õnneks kõndimispausid tegid olemise jälle kergemaks ning ma ei jõua ära kiita seda kindlalt paikapandud kõnniintervallide kasutamist. Puhtalt enesetunde järgi kõnnipause võttes oleks ma juba ammu lihtsalt mõnda kohvikusse kõndinud.

Vahepeal läks 4:15 grupp minust mööda ning ma ei üritanudki neil kannul püsida, vaid lihtsalt eluga lõpuni jõuda. Õnneks viisid raja viimased kilomeetrid taas melurohke südalinna vahele, kus kõige ajuvabama paigutusega joogipunktis olid kaitseväelased tulnud tee keskele topse ulatama. Meeleolu läks aina suurejoonelisemaks ning ka Brivibas Iela pikk edasi-tagasi lõik ei häirinud, kui möll ümber käis.

img_20180520_144630_0082074958382.jpg

Tegin endiselt religioosselt oma kõnnipause ja minu suureks heameeleks oli veel viimastel kilomeetritel jälle jooksma hakates jalgades suurepärane hoog sees. Viimane koperdamine läbi vanalinna munakivitänavate (samas kõvasti inimlikum, kui Vilniuse konarlikud munakivid) ja pöörasingi finišikoridori, kus tõmbasin klapi kõrvast, et ergutajate kisa täiega vastu võtta. Viimases lõpus pidurdasin tempo maha, et ühe kaasvõitlejaga koos üle joone tulla ning ei uskunud ise ka, et ma päriselt lõpuni jõudsin.

Jaanus otsis mu rahvasummast üles ning pidime pärast finišit veel paar kilomeetrit trammipeatusesse orienteeruma (sh korra isegi jooksma). Jalad olid endiselt väga heas seisus ning kõhuvalu läks trammis istudes ka lõpuks üle. Samuti polnud õnneks midagi ära hõõrunud või ville tekkinud. Kui sain pesus ära käia ning kõhu täis süüa, olin enda üle lihtsalt kuradi uhke, et ma selle õuduse ikka lõpuni jooksin.

Ahjaa, aeg tuli 4:16:33, distants 42,84km, tempo 5:59min/km ja pulss 162. Enam-vähem copy-paste Vilniuse tulemustest, aga Vilniuses oli palavam, mägisem ja tagatipuks polnud ma eelmisel suvel õieti jooksutrenni teha saanudki. What le f?

Hõiva
Kaardist saab aru, mis linn see on…

Olles nüüd Polari kava korra läbi treeninud, sain kinnitust kahtlusele, et seal on liiga palju neid mudaaeglaseid jookse, mis treenivad küll kenasti jalgu ning pikaajalist võhma, aga ennekõike treenivadki meeldivalt lõputult aeglaselt jooksma. Nüüd on mul 3,5 kuud Tallinnani, et proovida omaloomingut, treenida tempot ja teha mõned pikemad rahulikud jooksud sinna vahele.

img_20180520_1754101858015794.jpg

Ma pole kindel, kas käru keeras spordijook või pingutasin siiski alguses tempoga üle, aga igatahes ei lennanud aasta esimene pääsuke päris nii kõrge kaarega, kui oleksin lootnud. Samas on jalgade jõud päris lootustandev, kogemus oli tegelikult põnev ning ennekõike sai kõva trenni vaimumuskel. Õnneks on sügisel üks maraton veel ees ja nii oimetuks ma ennast ei jooksnud, et sellele mõeldes vastikustunne kurku kerkiks.

Kevadine Riia oli samuti imeilus ja ilm sattus ju tegelikult ideaalilähedane. Hommikul oli joosta päris värske, tuul häiris vaid pikematel jõeäärsetel lõikudel ning õhtuks oli linn õues istumiseks meeldivalt soe. Terve südalinn oli melu täis ning tegemist oli korraliku rahvapeoga, kus igale vanusele ja treeningutasemele leidus oma distants (pärast sõime hilist lõunat 6km jooksjaid vaadates ning endiselt kõlavat rahvamuusikat kuulates). Kokkuvõttes jäin üritusega ikka rahule ning hakkan nüüd rahulikult Võidupühaks jalga puhkama.

2 kommentaari “Riia maraton, 20. mai 2018

  1. Eks jah alati saab ise tark olla või on ju ka võimalus personaalne kava kelleltki tellida. Eks need protsendid on ju üldiselt teada, et kui palju kiireid ja arendavaid ja kui palju muid trenne üldjoontes olla võiks. Edu!

    Liked by 1 person

    1. Aitäh! Ma Polari kava tahtsin otsast lõpuni läbi proovida, enne kui kritiseerima kukun, et see ei tööta. Enamik Polari foorumit pidi täis olema teemasid “selle pulsiga pole võimalik ju joosta” ja “miks mul mingit arengut ei toimu”. Ilmselt see päris algajatele toimib väga hästi. Mingilt maalt enam mitte nii väga. 😀

      Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s