Vana sõber haamer

Heitsin täna pärast eriti tapvat ümber Saadjärve jooksu auto kõrvale pikali ning ootasin surma. Natuke hiljem tegin silmad lahti ja tabasin ühe paksu tädi mind mõtlikult silmitsemas. Ilmselt kinnitas minu silmnähtavalt piinatud olukord kõike seda, mis ta seni trennitegemisest arvanud on. 😀

Tegelikult nägi kava täna ette väga rahuliku 1:45 jooksu, aga mõtlesime Jaanusega lihtsalt mõnusa enesetundega ümber järve kulgeda. Mis läks kõik kavakohaselt täpselt nii kaua, kuni me kohale jõudsime. 😀 Joosta oli algusest peale päris vastik, sest me mõlemad olime möödunud trenninädalast päris väsinud, õues oli ootamatult palav ja tuulevaikne ning Saadjärve ümbrus on teadagi õnnistatud rohkete pikkade tõusudega.

Lühidalt kokku võttes sain selle palava käes täieliku haamri. Pulss käis ära lausa 174 juures ning Polar andis kogu agoonia hinnanguks pika tempojooksu. Hea töö! See hakkab nagu traditsiooniks saama, et vähemalt üks kord enne maratoni tuleb see laks endale ära teha. Kui Riiga peaks samasugused või veel kuumemad olud sattuma, lülitan kogu taktika küll targu ellujäämise peale ümber.

Hõiva

Ma tahaks loota, et rahulikult puhanuna on maratonipäeval varuks veidi meeldivam kogemus, aga erilist optimismi see tänane elamus just ei süsti.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s