18 päeva maratonini

Nüüd võin juba päris veendunult öelda, et jalg on terveks saanud, sest lõpuks jooksin suisa neli päeva jutti. Nädalavahetusele järgnes pühadeaeg, millal samuti mõlemal päeval tossud jalga ajasin – esmaspäeval tegin pühapäevase tormi kätte jäämise tõttu lühemaks jäänud pika jooksu ülejäänud osa (1:25) ära ning teisipäeval nägi kava ette 55 minutit rahulikku jooksu.

Päris punane kuu

Millegipärast tekkis mul kenjaalne idee see tempoka jooksuna ette võtta ning panin Atlantise parklast kanali suunas ajama tempoga 5:25-5:27min/km. Mida ma ei arvestanud, oli a) väsimus, b) esimene korralik kevadpalavus, c) janu. Umbes kolme kilomeetri peal oleks mul juba hädasti juua vaja olnud, aga jooksin veel pool kilomeetrikest edasi ning hakkasin alles siis tagasi auto poole kimama. 5. kilomeetril mu telefon helises, jäin selle välja koukimiseks seisma, võtsin vastu ja… oleks pingutusest äärepealt tee äärde oma hommikusöögi laiali lennutanud. Hea töö, tõepoolest!

Pärast kõne lõppu võtsin vaiksema sammu sisse ja lootsin jahutust saada kanali äärest joogipurskkaevust, aga… see ei töötanud! Taas, hea töö! Lõpuks jõudsin surm silme ees autoni, jõin natuke, sörkisin natuke veel otsa ning läksin koju surema.

Selle elamuse peale tekkis mul muidugi taas kahtlus kogu oma maratonikava osas tervikuna. Kuidas ma peaks seal jõudma suht kiiresti joosta 42(!) kilomeetrit jutti, kui 90% kavas ette nähtud trennidest on aeglased või väga-väga aeglased. Samas kui Riias peaks mingi 25-30-kraadine lõõsk tulema, on hea, kui ma selle nalja üldse lõpuni jõuan teha. Millegipärast pole ma üldse optimistlikult häälestatud selle osas, mis seal saama hakkab.

Ahjaa, Viljandi jooksule minemata jätmise osas pole õnneks ühtegi kahetsusepoegagi. Nagu esimestest muljetest tundub, oli seal tänavu veel hullem plastiliin, kui eelmine aasta.