3 nädalat maratonini

Vindusin siin nädal aega jutti tõbine olla, sest Saaremaal alanud külmetus päädis mingi lõputu agooniaga köhast, tatisest ninast, nõrkusest jne. Kõige tipuks tekkis vasakusse labajalga väike ülekoormusvigastus (Extensor Tendonitis), mis ilmselt on tingitud sellest, et tõmbasin 33 km jooksul tossupaelad liiga kinni.

Seega lürpisin päevade viisi kuuma sidruni-ingverijooki, isegi söömine oli selline pingutus, et ajas higistama ning hingeldama ja haletsesin ennast täiega. Isegi kui ma paar korda jooksma üritasin minna, oli võhm nii kehv, et kohe tekkis kahtlus, millal ma sellest nüüd ära taastun ja mis maratonist saab.

Nädalavahetuseks oli kõigist vaevustest järgi jäänud peamiselt öine köha, jalale keerasin pool rulli teipi ümber ning otsustasin jälle inimeseks hakata. Kavas oli laupäeval ette nähtud 55 min jooks (10 min soojendust + 40 min keskmises tempos + 5 min lõdvestust), mida läksin tegema Pärnu rannapromenaadidele. Muuhulgas nägin, et Lottemaa kergliiklustee ehitus on juba täies hoos – vaheldust otsivale pikamaajooksjale on see ainult rõõmuks!

Meeldiva üllatusena kukkus jooks igati vahva välja. Oli küll ühtepidi jahe tuul ja teisalt kõrvetav päike, aga mere ääres ning rannapargis joosta oli ikkagi puhas rõõm! Kokku tegin 8,61 km ajaga 55:56, tempo 6:30 min/km ning pulss 142.

20180429_185458_0001135433747.png

Pühapäeval mõtlesin eelmise päeva eduelamuse peale ettenähtud pika rahuliku jooksu ka ära teha ning hakkasin pealelõunal vaikselt sörgiga pihta. Ilm oli ühteaegu palav, niiske, tuuline ning kuidagi umbne ja enesetunne polnud üldse tore. Kokku oli plaanis 2:15 jooks, aga juba esimese ringi teises pooles pööras seni palavapoolne ilm rajuks äikesetormiks, mis päädis juba täiesti pea kohal kõmistava piksega. Kuna ma kardan äikest päris kõvasti, tõmbasin esimese korraliku paugu peale jalad kõhu alt välja ja panin kohalt nagu vedrudel jänes.

Pikast jooksust kukkus lõpuks välja üks väga rõve märg, tuuline ning külm kolgata tee – kokku 7,33 km ajaga 49:17, tempo 6:44 min/km ning pulss 138 (algus oli rahulik, lõpp vastu tormi-iile mitte nii väga). Õnneks jõudsin isegi hea ajastusega autoni, sest järgnenud uputus meenutas korda, kui ükskord Alpides äikesetormi kätte jäime ning vihm oli nii tugev, et kõik autod lihtsalt seisid, sest kojamehed ei jõudnud vett ära pühkida. Samal ajal oli Jaanus kuskil 3-tunnist rattasõitu tegemas, nii et mul isegi veel vedas.

Õnneks kehtib ka vana tõde, et kui kinesioteip hakkab jalalt maha kooruma, on jalg ka vahepeal terveks saanud. Eilse ja tänase jooksu järel on vasaku jala valus koht kenasti ära taastunud. Ptüi-ptüi-ptüi!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s