Kuu maratonini ning 30+ km jooks

Käisime see nädal Jaanusega Saaremaal õpi- ja spordilaagris, ehk Jaanus tegi mitu pikka triatlonitrenni päevas ning mina üritasin teises keskkonnas oma kirjatöödega järjele saada. Suurim sportlik ambitsioon oli kuskile ära mahutada maratonieelne pikim 30+km jooks. Majutusime nagu ikka Rüütli Spas, kus on ka täismõõdus bassein.

Julgen sellist kevadist spordilaagriformaati täitsa soovitada, sest ilmad on sel ajal õues liikumiseks ideaalsed, samas pole linn ja hotellid veel rahvast täis ning hinnad on ka veel täiesti mudamadalad. Pole vaja mõelda kodustele kohustustele (koristamine, söögitegemine) ja isegi koera poetasime selleks ajaks maale dieedi- ning kevadlaagrisse (ehkki Notsu on Saaremaal ka kaasas käinud ja saime ka kenasti hakkama).

Maksime E-R ööbimise eest 128 eurot, praamid on sedapidi liikumiseks samuti hea hinnaga, hea hommikusöök muidugi hinnas ning tagatipuks saime Kuressaare mitmekesist päevapraadide maailma avastada. Täielik säästu-luks ja samas raatsib selle hinnaga tõesti läpakaga selili niisama voodis vedeleda (mitte kohusetundlikult võtta, mis võtta annab).

Esmaspäeva õhtul tegin sportimisotsa lahti kerge 5-kilomeetrise sörgiga, mis oli lihtsalt nii-nii õudne. Bodypumpi naasmise lihasvalu oli saavutanud haripunkti, millele ilmselt aitas kaasa see, et pärast hommik otsa tugitoolis nutmist avasime pühapäeval rattahooaja ning sõitsime kohe maha 35 kilomeetrit. Jooksu juurde tagasi tulles loivasin piinatud ilmel mööda mereäärseid radu ning oleks parema meelega kahe kilomeetri pärast hotelli tagasi pööranud. Keskmine tempo tuli 6:46 min/km ja pulss üllatavalt mõistlik 130 (running index 56). Tundub, et kogu väsimus oli valukrambis lihastes ja üldine füüsis täitsa kobedas seisus. Tegin otsa veerand tunnikest lõdvestavat ujumist ning sauna ja läksin nuttes tuppa taastuma.

Teisipäevased jooksuplaanid tõmbasin kohe maha ning tegin ainult veerand tundi hommikuujumist, pool tundi õhtuujumist ja kõvasti sauna juurde. Päeva jooksul kogunes ka omajagu jalutamist, mille käigus jalad küll eriti õnnelikud ei tundunud – igaks juhuks õhtul veel rullisin ning lootsin looja peale. Vähemalt sain selle päevaga päris palju kirjatöid tehtud – teises keskkonnas asjad lausa lendavad käes.

Üldse võis toateenijale meie spordilaagriurgas parajat hämmingut tekitada, sest terve tuba on ühtlaselt kaetud erinevate spordijalatsite, puuviljade, värskapudelite, spordijoogipudelite, kuivavate riiete jm läbuga. Lihasrull ja Jaanuse maanteeratas veel kirsiks tordil. 😀 Ega me siia ju puhkama tulnud.

Kolmapäeval mõtlesin ikka proovima minna, kas õnnestub pikk jooks ära teha. Ilm oli jahe, päikseline ning kergelt tuuline ja trepist liikumine ei pannud isegi enam eriti oigama. 😀 Esiteks mõtlesin joosta hotellist väiksemaid ringe, nagu pikkade jooksude puhul varemgi, et saaks vahepeal joomas käia. Kuna aga Jaanus oli sel päeval rattaga sõitma minemas, sai ta ühe joogipudeli ette ära viia ning lõpuks otsustasin joosta Kuressaare-Nasva-Mändjala-Tehumardi ja tagasi, kus on hea kergliiklustee ning tuul minnes vastu. Plaan oli osta Nasva poest spordijook ja pista sees tagasitulekuks põõsasse ning teiseks tankimisjaamaks viis Jaanus teise spordijoogi 13. kilomeetrile ette.

Hakkasin minema tempoga 6:20 min/km (mul oligi terve jooksu ees ainult läbitud kilomeetrite ja terve jooksu keskmise tempo info) ning arvasin enesetunde ja varasemate jooksude põhjal, et hea, kui see jooksu lõpuks 6:30 kanti jääb. Esimene jupp Nasva (6,4 km) läks väga kiiresti, õhk oli jahe, mets kõrval päikesevarjuks ning vastutuul pigem värskendav. Nasval põikasin poest läbi (müüja veel küsis mu t-särgi peale, kas õues on siis nii soe või 😀 ), jõin natuke ning torkasin pudeli põõsasse. Vaikselt kiskus keskmine tempo 6:18-6:19 min/km peale.

Nasvast järgmise pudelini läks tee juba raskemalt, sest päike hakkas peale lõõskama ning ümbrus kiskus monotoonseks. Kuulasin ühe podcasti teise järel ning rühkisin muudkui edasi. Kokkulepitud kohas (13,5 km) seisis mu pudel lihtsalt bussipeatuses kergliiklustee servas. Vana hea Saaremaa – siin võib vist siiamaani kodust ära minnes luua ukse ette jätta. Jooksin pudel käes umbes kilomeetrikese, et tagasi tulles joogipeatus kiiremini kätte tuleks.

Täpselt Tehumardi massilahingu mälestusmärgi juures keerasin otsa ringi (16,5 km, keskmine tempo 6:16 min/km) ja hakkasin päikeselõõsas kodu poole minema. Enesetunne oli siiani päris hea ning ega selles osas valikut polnud – terve tee oli vaja ju tagasi saada niikuinii. Tagasiteel hakkasin joogipudelitega pikemaid otsi jooksma, sest energiat oli sagedamini vaja. Paar kilomeetrit enne Nasvat viskasin ühe pudeli prügikasti ning sain vahelduseks vaba käega joosta. Nasvast rühkisin pudel käes Loode Tammikuni ja vabanesin pudelist täpselt 30. kilomeetri täitumisel.

Selleks hetkeks oli keskmine tempo kukkunud juba 6:13 min/km peale, aga kuna lõpp oli käega katsuda ning häiriv pudel samuti läinud, panin hoogu juurde ja viimased kilomeetrit läksid kinni alla 6 min/km tempos (viimane lausa 5:42). Ja kõige selle juures mul energia õieti otsa ei saanudki, midagi valutama ei hakanud (ainult kuskil pärast 20. kilomeetrit oli taldadel vahepeal veidi väsinud olla) ning kappasime üsna pea välja sööma ja jõudsin veel õhtul lõdvestuseks natuke otsa ujuda. Vau.

Hõiva
Pulss on terve aja tasahilja tõusnud – ilmselt oleks esimese paari tunni running index päris kena tulnud

Kokku tuli 33 km ajaga 3:23:35, keskmine tempo 6:10 min/km (aeglaseim 6. km 6:25 min/km, kiireim 33. km 5:42 min/km), keskmine pulss 151 ning running index 49. See viimane võiks ju vähe ilusam olla, aga a) palav ja b) pudelid käes segasid. Vaatasin, et näiteks poolzombina joostud 27 km peal oli pulss 149 ja tempo 6:36. Okei, Tartu kandis on ka kõvasti rohkem künkaid, kui siin Saaremaa rannaniitudel, aga ikkagi. Päris hea tunne on sellise viimase pika jooksu pealt maratonile minna!

Sama päeva õhtul tegin jälle väikse ujumise ning sauna. Hämmastaval kombel olid järgmise hommiku jalad isegi värskemad, kui pika jooksu hommikul. Päeva peale tegin otsa lõdvestava 5-kilomeetrise sörgi (tempo 6:43 min/km, pulss 129, running index 58 😮 ) ning taas ujumise ja sauna. Reedel piirdus liikumine hommikuujumisega, sest suutsin kevadtuultes hoopis haigeks jääda ja andsin seepeale kehale korralikult puhkust.

Tänasest on võistluspäevani täpselt kuu aega ning vähemalt tundub, et surma saamist ma seekord kartma ei pea (erinevalt eelmisest korrast, mille eel ma õieti ju joosta ei saanudki). Vaatan nüüd hoopis optimistlikumalt maikuisele maratonile vastu. Peaasi et päris 30-kraadist lõõska ei tule ja vahepeal ennast veel kogemata vigaseks joosta ei suuda. Samuti muutub üha kindlamaks plaan sügisel ka Tallinnas joosta, sest kui kevadeks on jooksutunne juba nii mõnus, on lootust see sügiseks ju veelgi tugevamaks treenida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s