Masohhisti pajatused

Minu viimane spordiklubi kuukaart sai otsa juba märtsi alguses ja siiani ma uut soetada ei jõudnudki, sest… elu. Samal ajal muudeti meil tööl spordihüvitise korda ning üritasin veidi vaagida, kuidas mul nüüd pääsmeid üldse kõige kasulikum osta on.Põhiaur läheb praegu niikuinii õues jooksmisele.

Lõpuks tekkis mul hirm, et kaotan niimoodi igasuguse lihasmassi ja viimane kord pikalt autoroolis istudes hakkas selg valutama, mille kirjutasin täieliku füüsilise allakäigu arvele. Vana hea motivaatori – paanika – toel ostsin lõpuks sel nädalal omale 10x pääsme. Kahe kuuga peaks ma need korrad ikka kasutatud saama, isegi kuigi ma vahepeal tükk aega linnast ära olen või muud trenni väga vahele ei tee (nt enne ja pärast maratoni).

Esimese hurraaga läksin reedel kohe bodyarti, mis mingilt maalt küll nii monotoonseks muutus, et ma karjudes minema oleks tahtnud joosta. Seal kordus vist küll iga minuti tagant üks seeria, mis koosnes lihtsalt triitsepsi kätekõverdusest, allavaatavast koerast, mõlemale poole tehtavast sõdalasepoosist ning pseudospirituaalse käteliigutuskombinatsiooniga lõpetatavast ettepainutusest. Ja see sama jama iga minuti tagant uuesti. Füüsiliselt oli see küll täitsa tõhus, aga umbes 30. korral ma vist küll juba oigohkasin dramaatiliselt üle saali.

Pildiotsingu boring gif tulemus

Laupäeva hommikul veetsin esiteks tundide viisi aega köögis teed lürpides, kirjutades, aegluubis putru süües ning omaette mõtiskledes, kas minna jooksma või äkki hoopis bodypumpi. Lõpuks käisin jooksmas ära, vahetasin ülehelikiirusel riided ning kimasin bodypumpi KA. Sest puhkepäev ongi ju selleks, et jõuaks kohe eriti palju trenni rassida. Eivä?

Trenni jõudsin kohale viimasel hetkel, jooksu pealt päeva esimest kohvi lürpides ning ilmselt ummikus ajaga võideldes üles köetud adreka mõju all. Saalis olnud sõbranna naeris ka, et vaatas, mis imelik inimene see kohvitopsiga trenni tuleb ja siis muidugi olin see mina. 😀 Kummutasin viimase lonksu hinge alla, ladusin oma tavapärased raskused kangile ja kukkusin lammutama.

Astume nüüd sammu tagasi ja vaatleme olukorra eeltingimusi:

  1. Minu viimane bodypump oli 21. veebruaril, ehk peaaegu kaks kuud tagasi
  2. Vahepeal oli saabunud ka uus kava
  3. Triitseps-õlg-turi oli eelmise päeva monotoonsest bodyarti kavast omajagu valus
  4. Jalgades oli kõigi eelnevate kuude maratonitrenn

Saalis seda kõike muidugi tunda polnud. Tegin peaaegu kõik lood harjunud raskustega ning ainus suurem tõrge tekkis triitsepsi kätekõverdustega, mille norm eelmisel päeval juba täis sai. Jalad kippusid küll värisema, nagu pika pausi järel ikka, aga üldiselt arvasin, et läheb üle ootuste hästi. Ja siis saabus see uus väljaastete lugu… 😀 Mis koosneb üha karmimas kombinatsioonis kükki ja väljaastesse astumisest. Iseenesest mulle sellised mitmekesised kombinatsioonid meeldivad küll, aga üsna pea tundsin, kuidas jalad enam kuidagi sõna kuulata ei tahtnud.

Pildiotsingu it hurts gif tulemus

Trenni lõpus vaatasid kellalt vastu viimase aja kõrgeimad bodypumbi pulsinumbrid, aga olek oli ikkagi reibas. Õhtul trallasin ühel sünnipäeval ja imestasin isegi, kui hea enesetunne nii pika pausi peale selle trenni järel on. Kuni saabus järgmine hommik… 😀 😀

Täna pidi olema Sinilille jooks ning NATO test, kuhu me hea ilma korral mõtlesime ka mõõtu võtma minna, aga hetkel olen tänulik, et end lõpuks üldse voodist väljagi suutsin kallutada. Hommik on möödunud tugitoolis ägisedes, kust ainult viimase häda korral ülimõõdukal sammul vannituppa või kööki komberdan. Oh heldene aeg, kuidas üks trenn võib olla nii mõnus ja nii põhjalikult piinarikas.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s