Parkmetsa jooks 2018, ehk see vist ongi vanadus

Täna toimus kauaoodatud (või kauakardetud) jooksuhooaja avapauk, ehk Parkmetsa 7 km jooks. Iga aasta ma seal käin, iga aasta suren ja siis iga järgnev aasta panen ennast taas entusiasmist õhetades kirja. Täna hommikuks oli entusiasmist järel ellujäämise võimalust nägev optimismilaadne toode: “üritaks võimalikult kähku ära joosta, sest ma pean pärast kooli minema”.

Kui eelmisel aastal tegin kevad läbi trenni 10 km kava järgi, ehk 2-3 korda nädalas sattusid ka mõned kiiremad sammud vahele, näeb mu praegune maratonikava peamiselt ette 130-140 pulsiga tiksumisi. Intervalle on ette nähtud 1-2 korda kuus ning siiski on need 2×5 minutit kuskil pooletunnise löntsimise keskel. Viimased intervallid tegin ära just 2 päeva enne jooksu, sest lubatud mudaste olude tarbeks ei näinud ma ka põhjust jalgu hoida.

Täna hommikul ei sadanud vähemalt lörtsi, sest eile õhtul tegi ilm veel selliseid tempe, nagu hakkaks dementorite parv linna vallutama.

Pildiotsingu dementors london gif tulemus

Hommikul pistsin tavapärase pudru pintslisse, käisime veel koeraga jalutamas ning lõuna paiku oligi aeg kohv näppu haarata ja teise linna otsa sõita. Ilm oli päeva peale päris soojaks läinud ning peamised murekohad olid tugev tuul ja pehme rada. Tegin natuke sooja (loe: sörkisin 3 minutit ning virisesin 10) ja oligi aeg stardikordiori oma saatust ootama minna. Vaatasin huviga, kuidas pulss puhtalt ootusärevusest 110 peale keris.

Stardis üritasin tempot rahulikult 5min/km kandis hoida, et vaadata, kuidas jooks üldse sujub. Eelmise aasta (liigagi) lennukas algus oli veel hästi meeles ning tänane tunne erines nagu öö ja päev. Aimasin juba esimestel kilomeetritel, et rekordipurustust täna kindlasti ei tule. Pulssi ma jooksu ajal ei jälginud, aga tunda oli, peamine takistus on mootoris, mis pole harjunud pikalt tempot hoidma.

Viljandi maantee ääres tulid esimesed sopasemad kohad, mis sammu kinni tõmbasid ning oma tööd tegi ka tuul. Järgnes slaalom Tamme Gümnaasiumi ja eramajade ümber ning minu meeldivaks üllatuseks oli osa rada tõstetud pargipinnaselt hoopis kergliiklusteele. Abiks ikka. Kergliiklusteelt oli ühelt maalt siiski vaja pargi vahele pöörata ja seal oli küll selline mülgas, et vandusin kõva häälega. PAKS. LIBE. LÄBISÕTKUTUD. PORI. Selle keskel vedelesid veel mingid vineeritükid, millega korraldajad olid üritanud vist astumispinda tekitada, aga pigem oli see omakorda libisemis- või komistamisoht.

Viimastel kilomeetritel suri mul kõige tipuks muusika ära, mille järel sain veeta kvaliteetaega oma mustade mõtete ning kähiseva hingeldamisega. Oli meeldiv. Halastav finiš saabus ajaga 35:49 (stardipakust alates, protokollis on vist aeg stardipaugust) ning kella järgi oli raja pikkuseks 6,92km.

Jäin aasta nooremale minale alla ligi pooleteise minutiga, sest möödunud aasta lõpuaeg oli 34:25. Samas suutsin keskmise pulsi möödunud aasta omaga võrreldes isegi kaks lööki üles upitada – 172bpm (Sealjuures õnnestus jooksu kõrgeim pulss kätte saada juba 1,26km peal Sanatooriumi kurvis – 182bpm). Keskmine tempo tuli 5:10min/km (7km peale arvestatuna 5:07, aga mis see päästaks 🙂 ). Kõige kiiremat tempot olen suutnud hoida viimasel kilomeetril, aga eelmise aasta 4:55min/km keskmisest tempost olen maha jäänud jooksu algusest peale.

Pärast pingutust oli esimene tunnike veidi kaalutaoleku tunne, aga kosusin õhtuks juba rõõmsasti ära ning praeguse seisu põhjal lähen homme ikkagi 2-tunnisele jooksule ka. Sellist kevadilma oleks patt raisata, sest tõepoolest – varsti on jooksuks juba liigagi palav. 😀 Täna sain igatahes esimesed t-särgirandid kätele peale.

Kokkuvõttes läks nii, nagu minema pidi, ehk kiirusetrennita ikkagi kiiresti ei jookse. Samas näitab kogemus, et iga selline tugevam pingutamine nihutab natuke piire ja toob kaasa väikse arenguhüppe. Vähemalt üks võistlus on enne maratonile suundumist nüüd tehtud. 


Spotify poole jooksu peal ärasuremist kartsin juba ette ning sain ainult kinnitust, et maratonil muusika kuulamiseks pean midagi muud välja mõtlema. Küll ei tulnud ma varem selle peale, et Riia on ju päriselt välismaa (duh) ning seal ma mobiilandmesidega vist neli tundi muusikat kuulata niikuinii ei taha. 😀 Parem hilja kui Leida, muidugi. 

6 kommentaari “Parkmetsa jooks 2018, ehk see vist ongi vanadus

    1. Jaa, sellele ma mõtlesin ka (kui ei raatsi maksta, siis neid 30 tasuta proovipäeva pakkumisi on kogu aeg). Telefoni tassimine on hetkel üldse pigem varuvariant, sest ideaalis tahaks selle lahendada kuidagi kergemalt ning veekindlamalt. Lihtsalt eriti narr oleks olnud selle varuvariandiga nt alles stardis avastada, et ups. 😀

      Meeldib

      1. Võib-olla oleks siis lihtsam leida kusagilt mingi vana “juust” mp3-mängija, millest poleks kahju (kui muidugi patarei 4 tundi vastu peaks) 😀

        Meeldib

      2. Kusjuures ma juba tellisin hiina lapstööjõu käest 1-eurose ipodi-laadse toote, aga need saadanad ei tööta enam patareide vaid akuga ja laadijat polnud muidugi pakis. 😀 Pean vist uuele katsele minema. Ühtegi isiklikku vana pole mul enam alles ka.
        Samas suri mul esimese maratoni ajal aku poole maratoni peal ära ning teise maratoni ajal suutsin kõrvaklapid hoogsalt surnuks kasta, seega äkki peaks lihtsalt muusikavaba saatusega leppima.

        Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s