Andke mulle nüüd üks šokolaadijänes

Kui normaalsed inimesed värvisid nädalavahetusel mune ja hammustasid šokolaadijänestel päid otsast ära, võtsime meie pühapäeva hommikul suuna Viljandi poole, et seal üks 2-tunnine jooks ära teha.

Meie ettekujutuses (mida suuresti õhutas Ilmateenistuse asukohaennustus) pidime mõnuses 8-kraadises kevadsoojuses heljuma ümber Viljandi järve, päike põski paitamas ning jalad vaevu maad puudutamas.

Reaalsuses oli õues a) pilves, b) vaevu 2 kraadi sooja ning c) mega-MEGA-MEGAtuuline. Ma küll järvejooksul tänavu ei osale, aga võin raporteerida, et kuu enne jooksu on pinnastee täiesti läbimatu ning endiselt paksu jää- ja sopakihi all. Sopakihi all olid isegi linnasisesed kergliiklusteed, mis ümber järve nurga keerates asendusid sellise vastutuulega, et ma vahepeal Jaanuse selja taha peitu pugesin ja ikka vaid hädaga edasi liikusin. Lisa patta pikad-pikad tõusud ning eelnevast trenninädalast töntsid jalad ja saad retsepti mõnusaks nädalavahetuse masohhismikompotiks. Plaanitud madalapulsilise jooksu asemel vaatasid kellalt üsna sageli vastu üle 150 kerinud numbrid.

Pildiotsingu endorphins gif tulemus

Ümber järve tagasi jõudsime tunni ja 23 minutiga (12,8 km), mille järel oli vaja veel 37 minutit edasi-tagasi joosta. Rühkisime pärast joogipausi Tartu suunas Viiratsi mäkke, kus meid ootas senisest veelgi tugevam vastutuul. Meeleolu läks üha süngemaks, vestlus üha harvemaks ning lõpuks ootasime mõlemad ainult tagasi pööramist. Suutsin veel viimasel künkal pulsi suisa 160ni lükata ning viimaks ootas allamäge ning pärituult kapak auto suunas tagasi.

Capture

Sellistel hetkedel ei usu ka ise (rääkimata mõni juhuslikest möödakäijatest), et sport võiks energiliseks, ilusaks või õnnelikuks teha. 😀 Kokku 18,31 km ajaga 01:59:44, tempo 06:33 min/km, pulss 143 (max 161!), running index 53 ja tõusumeetreid 130…

Vähemalt sain teada, mis imelik väike kalmistu see Viljandist Tartu suunas sõites tee ääres künka peal on, mida ma juba üle kümne aasta bussiaknast seiranud olen. Tegemist pidi olema endise Viljandi vaestekalmistuga, kuhu I maailmasõja ajal maeti ka Viljandi haiglas surnud sõdureid. 

Aga ma jätkan nüüd laibarežiimil vegeteerimist ning uuel nädalal saab jälle uue hooga vihma ning lörtsi trotsida. Parkmetsa jooksuks pole selliste eeldustega mõtet vist jalgu hoidma hakatagi. 😀 Samuti võtab vaikselt juuri alla plaan sügisel ikka Tallinna maratonil ka osaleda – muidu polekski suvel ühtegi eesmärki, mille nimel treenida.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s