Jälle jalul

Hõiva

Kosusin oma katkust ära ja naasesin nädala alguses jooksuradadele, kust pole veel jalga maha saanudki. 🙂 Veel täna hommikul jooksin pimeda Võru linna vahel tuisus intervalle ja kuidagi eriti badass tunne on klapid kõrva torgata ning õues möllava stiihia vastu rassima minna. Isegi poolregulaarse harjutamisega on hommikujooksud juba päris mõnusaks muutunud.

Sellest hoolimata tundub, et 1200km piir jääb tänavu saavutamata, sest tänane skoor on 1123,5km, s.o eesmärgist puudub 76,5km. Laupäeval ootab mind 40min jooks (ca 6km?), pühapäevase 1:10 pikema jooksu jätan ära või teen lühemalt, sest teisipäeval toimub traditsiooniline 40+km Pekist Prii. Ja pärast Pekist Priid ei pruugi ma aasta lõpuni enam üldse joosta, rääkimata veel 20-30 kilomeetri täis kogumisest. Õnneks see polnud mingi suurem eraldi eesmärk ka, vaid viimasel hetkel tekkinud plaan, mille osas nädal totaalset haigust omad korrektuurid tegi.

Viimane aeg oleks ka järgmise aasta üritustele mõtlema hakata, sest osadel üritustel lõppeb soodsaim regamisaeg aasta lõpuga juba ära. Huvitaval kombel lisandus meie pere võistlusplaani ka Otepää Ironman, mille nimel ma novembris üle pika aja Facebookis jagamismängu mängisin ning siis kohe loosiõnnega võitsin ka. Loosis märkisin osalejaks hoopis Jaanuse, sest ta on seda tegelikult ammu proovida tahtnud ning pärast esimesest ehmatusest toibumist oli ta nõus selle nüüd ette ka võtma. Ilmselt oleksin hädaga võinud ka ise osalema minna, aga praeguse ujumisoskuse juures ma sellega veel parem ei katsetaks. Veits piinlik oleks esimese ala poole peal katkestada. 😀

Igatahes tänu eelmainitud sündmustele on selge, et Riias peaksin maratoni üksi jooksma, sest Jaanusel sinna ilmselgelt mõni nädal enne Ironmani asja pole. Eks pean siis kaaluma, kas üksi osalemiseks tasub see tripp ette võtta.

Teine küsimuse koht on Türi-Tori kiirlaskumine, kus eelmisel kevadel käisime ja mis oli minu jaoks just selline optimaalne masohhismi doos. Lühema distantsi start oli mõistlikul kellaajal, pimedaks jõudsime finišisse isegi rahulikult kulgedes ning erinevalt Võhandu maratonist polnud tarvis oma küna pidevalt kuskilt üle või ümber vedada. Eks vastutuisk keset aprilli veidi meeleolu rikkus ja pärast finišeerimist paigale jäädes algasid hoobilt sellised külmavärinad, et ei suutnud sõnagi arusaadavalt kõneleda, aga praeguseks on meeles vaid parimad elamused. 😀 Nagu ikka. Jaanus siiski praegu rohkem osaleda ei taha, seega taas mõttekoht – kas minna, millega minna, kellega minna jne.

17973818_1300504116684514_2545386260335071399_o
Nii ilus ongi Eesti vä? (Foto: Ülo Soomets) 

Järgmise aasta ürituste plaani visand:

  • 07.04 Parkmetsa jooks
  • 14.04 Türi-Tori kiirlaskumine 47km
  • 01.05 Viljandi järvejooks? (selle aasta horror on juba meelest läinud 😀 )
  • 20.05 Riia maraton
  • 22.06 Võidupüha maraton – Eesti maraton 100 (ilmselt poolik)
  • 16.06 Ironman 70.3 Otepää (saatemeeskond 🙂 )
  • mõni septembrikuine maraton?
  • 19.-20.10 Saaremaa Kolme Päeva Jooks (kui mõnele reisile ei satu sel ajal)
  • 26.12 Pekist Prii (oleks juba väikestviisi juubel – 5. kord)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s