Trenninädal 27. november – 3. detsember 2017

Capture.PNG

Esmaspäevaks olid mul süümekad juba suht laes, et ma viimased nädalad muudkui joosta olen kapanud, aga rullinud randme vigastusest saadik pole – õieti venitanudki mitte. Patukahetsuseks vedasin end üle mitme nädala esiteks powerjoogasse ja siis tegin rullimist ka otsa. Jooga oli täitsa okidoki, kui ainult näljast korisev kõht teises pooles keskendumist segama poleks hakanud. Samuti oli tunda, et jalad on jooksust kapitaalselt kinni ning mingi ettepainutuse ajal tundsin reie siseküljes suisa vaikset rebenemist, kui miski end iidamast-aadamast saadik esimest korda jälle normaalsesse pikkusesse venitas.

Koju jõudes rullisin jalad üle kolme nädala läbi ka ja ehkki kartsin parajat piinapinki, andsid tugevamalt tunda ainult sääred. IT-bandi rullisin lausa teist jalga maha toetamata täisjõuga ja polnud häda miskit. Ilmselt olen ennast suve ja sügise jooksul nii läbi masseerinud, et see mõju päris hoobilt ära ei kao. Samas laisaks ei tasu end ka lasta.

Teisipäeval oli plaanis põhjalik istumispäev, mistõttu vedasin end varahommikul prooviks lühikesele hommikujooksule, et ülejäänud päevaks enesetundele mingi põhi alla saada. Kokku sörkisin ümbruskonnas 3km ajaga 19:14, tempo 6:26min/km ning pulss suisa 144. Boonusena avastasin, et kuigi paljud inimesed mu ümbruskonnas ei harrasta kardinate kasutamist. Oli veider.

Kolmapäeva õhtut oli õnn veeta Otepääl ja muidugi suundusin vastu õhtut jooksuringile ümber Pühajärve. Startisin mööda kergliiklusteed ning jõudsin teise järve teise otsa välja, aga pimenevale autoteele enam pöörata ei julgenud. Tulin siis sama targalt tuldud teed tagasi, aga isegi viimane kergliiklustee jupp oli metsa vahel päris sünge. Millegipärast ma kujutasin ette, et terve see rada on valgustatud, aga tuleb välja, et lühike jupike hotellide juures on lihtsalt pettekas. Kokku jooksin 10km ajaga 01:06:13, tempo 6:38min/km ning pulss 140.

Neljapäeval oli puhkus, ehk matkasime päevavalges järvele päriselt ringi peale. Kava järgi oleksin pidanud intervalle jooksma, aga õhtul valutasin pead ning jätsin selle targu järgmiseks päevaks.

Reedel lössis enesetunne jätkus, aga tööpäeva lõpuks tekkis päästev idee, et kui ma intensiivset jooksu teha ei jõua, võin ju lihtsalt kergele jooksule minna. Lõpuks hakkasin otsast ettenähtud ülesehitust läbi jooksma ning jooksingi selle lõpuni, ehkki ette olid nähtud õudustäratavad 6-minutilised intervallid (kokku kolm ringi). Muidugi olid teeolud ka “fantastilised”, ehk jalad olid hetkega märjad, äratõuge sumbus mingisse lägasse ja vahepeal pritsisin lihtsalt iga sammuga teise jala paksu lumekisselli täis. Tuli kohe hoobilt meelde, et talvise jooksmise suurim miinus polegi külm ega isegi pimedus, vaid koristamata lögased tänavad. Öäk.

Kokku jooksin 7,22km ajaga 44:22, tempo 06:09min/km ning pulss 149. Sealjuures kiireim kilomeeter möödus ajaga 5:17 ning pulss õnnestus ajada 174 löögini. Päris korralik ettevõtmine tee- ning asjaolusid arvestades.

Laupäeval käisime üle tüki aja bodypumbis, kus toimus 103. kava ärasaatmine koos lisalooga. Mul oli juba soojenduse lõpuks kahtlane tunne, et ma polegi siin reiside, maratonist taastumise ning randmevigastuse vahel 103. kava küll kordagi teinud, sest tuttavad tulid ette väga vähesed lood. Tagatipuks saime teha kahte topeltlugu – biitseps ja triitseps koos ning lisaks niigi korralikule väljaastete loole lugu, kus olid koos väljaasted ja õlad. Vau. Vahepeal käis treener veel päkapikuna mööda saali kingiks raskusi kangile ladumas, seega pingutus oli korralik, pulss tavalisest pumba pulsist kõrgem ning trenni lõpus kiirustasin kohe hädaabina jalgu läbi rullima. Siiski aimasin ette, et järgmisel päeval on tunne, et ma pole vist üldse kunagi varem pumbas käinud.

Pühapäeval veeretasin end hädavaevu voodist välja, aga läksime Jaanusega siiski rahulikule pikemale jooksule, mille lõpuks plaanitust küll umbes 20min lühemaks lõikasime. Tegime täpselt sama 11-kilomeetrise marsruudi nagu eelmine nädal, aeg 01:16:25, tempo 06:56 ning pulss 135. Õhtul rullisin suure hädaga jälle jalgu ja tegin selle käigus mingeid sureva dinosauruse häälitsusi, mille peale Notsu mind suure murega päästma tuli. Üritasin siis veidi volüümi vähemaks tõmmata ning end valust läbi hingata, aga esmaspäevasest meeldivast valuvabast üllatusest oli asi valgusaastate kaugusel. Järgmist nädalat alustan targu puhkepäevaga.

Praeguse seisuga on mul tänavu joostud 1078km – huvitav kas tuleb 1200 aasta lõpuks täis? Arvestades, et ma jälle Pekist Priile regada tahan, siis tundub see täitsa realistlik (ilma sellise pika jooksutagi tuli novembri skooriks 116km). Samuti peaks mõtlema hakkama Riia maratoni registreerumisele, mille soodsaim voor juba detsembriga läbi saab.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s