Trennipäevik 30. oktoober – 05. november 2017

Capture

Esmaspäeval käisin powerjoogas ja ei tea, kas eelmise nädala taastutvumisest pumbaga või mingist üldisest nõrgaksjäämisest oli mul juba esimeste päikesetervituste lõpuks raske ennast allavaatavas koeraski hoida. Puhisesin seal enda ette hingata ning sisendasin endale, et tegelikult mu õlad ei teegi haiget ja jõuan küll. Võtsin siis tundi pigem rahulikult, keskendusin hingamisele ning kõikvõimalikele sirutamistele, painutamistele, keeramistele.

Teisipäeval läksin reipal sammul pumpa ning meeldiva üllatusena ootas meid seal halloweeni erikava, mis koosnes valdavalt vanematest kavadest. Tahtmata kõlada nagu vana kopitanud rohi-rohelisem-kavad-paremad spordipeer, olid paar aastat tagasi lood kuidagi mõnusamad. Ma ei mõtle siin all tingimata muusikat, aga rapsimist oli vähem ning mulle meeldib pumbas siiski kontrollitult lihast pingutada, mitte lihtsalt pulssi üles ajada. Oma kardio saan muude tegevustega niikuinii kätte. Üllataval kombel mõjus biitsepsi lugu seekord kuidagi eriti õigesse kohta, sest õhtul oli isegi selili voodis telefoni hoida lihtsalt valus.

Kolmapäevast käivitasin Polaris uue treeningkava ning ette oli nähtud 45-minutiline jooks – 10min soojendust 1. ja 2. pulsitsoonis, 30min 3. tsoonis ja 5min lõdvestust 1.-2. tsoonis. Enesetunne oli väga väga hea, sest õues oli ideaalne kuiv külm õhtu ja valitud riietuski enam kui kümnesse. Kokku 6,4km aeg 45:01, tempo 7:02min/km ja pulss 135.

Ülejäänud nädalal ette nähtud trennid liigutasin juba ringi, sest nädalavahetusel pidime minema Pärnusse puhkama ja see kukub alati spordilaagrina välja. Koormuse jagamiseks tõstsin seetõttu reedesed intervallid neljapäevale. Ette olid nähtud 5-minutilised lõigud ja kuna viimane lõikude jooksmine jääb enam kui poole aasta taha, kartsin juba esimese lõigu lõpuks ülesköhitud vere kätte hinge heita.

Endalegi üllatuseks oli enesetunne hoopis suurepärane, lõikude ajal oli tempo 5min/km kandis ja pulssi eriti üle 160 ei lükanud. Hoidsingi lõigud suhteliselt laisad, et kogemata midagi üle ei koormaks. Tegelikult tuleks eelmise hooaja lõpuks endale nüüd ju puhkust anda. Kokku 5,8km, aeg 38:48, keskmine tempo 6:38min/km ja pulss 141.

Hõiva.PNG
Ette nähtud intervallide ülesehitus

Reedel käisime reedeses pikemas bodypumbis, kus lisaloona andsime jälle kätele tuld. Kükiloo plaanisin teha raskusteta, aga lõpuks tegin selle ikka kangiga. Käed olid teisipäevasest tõhusast tunnist veel nii läbi, et käte lisaloo ajal, kui tegime vaheldumisi biitsepsi ning triitsepsi harjutusi, hakkas mul terve vasak käsivars täies pikkuses krampi tõmbama. Tunni lõpus rullisin kohe kergejõustikuhallis jalad läbi, et järgmise päeva puhkuseks valmis olla. 😀

Laupäeval tegime oma hotellidraamade vahepeal tiiru ümber Pärnu ilusamate jooksuradade. Tahtsin natuke järgida pühapäevaks ette nähtud pika jooksu ülesehitust, s.t 50min sörki, 30min 3. tsoonis ja 5min lõdvestust, aga meretuule käes hakkas kohe nii külm, et pärast 10-minutilist soojendust hakkasime ikka kiiremini jooksma. “Õnneks” väga kiiresti jalad selle nädala peale ei liikunud ka, seega kokku tuli 11,3km ajaga 01:19:00, keskmine tempo 7:01min/km ning pulss 135.

Pühapäeval ajasime kohe ärgates jooksuriided selga, jõime hotelli hommikusöögilauas mõnuga kohvi ja läksime siis hommikujooksule. Täielik nauding! Ilm oli eelmise päevaga võrreldes leebemaks muutunud ning jalad ärkasid paari kilomeetri peale ka üles – ehkki pulss oli veidi kõrge, nagu sellistel hommikujooksudel ikka. Kokku tiirutasime 4,1km ajaga 26:57, tempo 6:33 ja pulss 139. Pärast maitses hommikusöök kohe eriti hea.

Välja kukkus ikka eriti trennitihe nädal, seega esmaspäeval teen rahuliku puhkepäeva. Jalad on küll nii lootustandvad praegu, et jätkan vaikselt jooksukavas tiksumist ning selle järgi peaks järgmine nädal aasta kilometraažis neljakohalised numbrid ette lööma. Uskumatu! Vahepeal tundus, et tänavu jääbki 1000km piir alistamata. Julgesin ka juba elutargalt hõisata, et äkki see vigastuse saaga oli elu õppetund selleks, et lihashooldus igapäevarutiini lahutamatuks osaks koolitada. Peaasi end nüüd mitte laisaks tagasi lasta.

Seiklused suvepealinna klienditeenindusdžunglis

Proloog: Meil on Jaanusega juba aaastaid Pärnus üks kindel hotell, kus me paar korda aasta jooksul puhkamas ning mõnulemas käime. Seal on avarad vanniga toad, hea stardipositsioon, et hommikul randa jooksma minna ning hüpersuper tasemel hommikusöök (tere, vahuvein ja espressomasin). Nii et kui meil nüüd sai täis aasta aega kooselamist, mille käigus me suutsime üksteist mitte ära tappa ja samal ajal oma furbaby Notsust päris normal doggo kasvatada, võtsime tähistamiseks jälle suuna Pärnu poole. Olukorrale lisas pidulikkust ka minu paari päeva pärast saabuv sünnipäev.

Taustast veel nii palju, et tuba sai broneeritud juba augustis(!!!), sh märkisime erisoovina vanniga toa, meid võib julgelt nimetada püsiklientideks ning saabusime hotelli tunni jooksul pärast check in’i algust.

Diskleimer: TEGELIKULT olen ma tavaliselt VÄGA kena klient. Ma alati tänan, kiidan, kirjutan positiivseid arvustusi, soovitan kohti inimestele ja olen muidu preili võluvus ise. Seda eeldusel, et pakutav toode või teenus vastab mõistlikele ootustele ning ka väiksemate viperuste korral üritatakse leida lahendus.

Esimene vaatus: Purjetasime siis täna puhkusemeeleolus Pärnusse ning suundusime kohe hotelli majutuma. Plaanis oli enne õhtupimedust veel Pärnule väike tiir peale joosta ja seejärel suurema osa õhtust hotellis mõnuleda. Vastuvõtus selgus, et tuba on esimesel korrusel, mis mööda koridori kõndides pigem pool-keldrikorrusena tundus. Ukse avamisel laius (või kitsus) meie ees aga selline tuba, mille eest maksad Poola maanteeäärses hotellis 19 eurot ja oled õnnelik, kui tõsisemate kirbuhammustusteta minema pääsed. Kujutage ette külma hämarat kongi, kus kitsuke 1,5 inimese voodi on ära topitud ühte nurka külg vastu seina ning öökapp on voodi jalutsis nurgas, sest mujale see lihtsalt ei mahu. Lisa siia kõle külm vannituba (muidugi ilma vannita) ja hurmav poolkeldrivaade köögiukse taga parkivatele autodele ning romantiline puhkus võibki alata.

Või siis mitte, sest läksin segaduses näoga tuldud teed adminsitraatori juurde ja kurtsin suurte silmadega, et juhtunud on mingi kahetsusväärne segadus. Meid on paigutatud mingisse noortehosteli säästutuppa ning lubatud vanni samuti pole. Administraator kokutas ette-taha vabandusi ja lubas olukorra ära klaarida, mille peale me heausklikult oma kotid vastuvõttu hoiule tõime ja ise jooksma tõttasime, sest ilmsellllgelt me ei pidanud sellesse tuppa jääma ju. Eksju? Onju?

Teine vaatus, ehk shit hitting the fan: Kappasime Pärnule tiiru peale, mida mu kurat teab mitmendat päeva trenni teinud jalad lõpuks enam sugugi jooksusammul läbida ei soovinud. Kõht hakkas tühjaks kiskuma, õues lõõtsus vihma ja tuult ning tagatipuks suutsime pimedas rannapargis veidi ära ka eksida ning ringi veel pikemaks venitada. Sel hetkel soovisime üle kõige minna sooja tuppa vanni ligunema. Mis pidi nüüd ju kohe juhtuma. Eksju? Onju?

Pildiotsingu how about no gif tulemus

Fuajees ootas meid taas vabandusi kokutav administraator, kes teatas, et ükski vanniga tuba polnud kahjuks siiski vaba.

“Me ei tea, kuidas selline eksitus juhtuda võis.”

“Kui võimalik, siis me tõesti ei majutaks Teid sellisesse tuppa.”

“Meil on väga kahju. Viisime teie tuppa pudeli šampust ning järgmine kord meid külastades upgrade’ime teie tavahinnaga toa lisatasuta deluxe klassi toaks”.

Pildiotsingu how about no gif tulemus

Kuna ilmselgelt oli administraator lihtsalt segaduses ning tema konstruktiivsus kriisiolukordade käsitlemisel vajas veidi järeleaitamist, hakkasin temaga kannatlikult alternatiive läbi käima. Kas äkki on mõni ilma vannita normaalse suurusega tuba vaba? Ükski mitte? Mõni koristamata ka pole? Mõni parema klassi tuba sel juhul? Tõesti ükski mitte? Aga päriselt?

Pildiotsingu help me help you gif tulemus

Selgitamaks administraatorile olukorra karjuvat ebaõiglust, tegin talle taas lühiülevaate alustest, mille põhjal meil oli põhjust eeldada, et meid mingisse käepäraste vahenditega möbleeritud luuakappi ei paigutata. Alustades meie mitme kuu taguse broneeringu, korduvate heade kogemuste ja varase saabumisega ning lõpetades faktiga, et kodulehel ning Bookingus saab kõigil fotodel toas vähemalt kaks inimest korraga seista. Kuidas sama klassi toad kvaliteedis niimoodi varieeruvad? Tagatipuks ei tulnud me sinna lihtsalt ära ööbima, sest selleks võinuks me minna ka paarikümne kilomeetri kaugusele mu vanemate juurde.

Viimse õlekõrrena pakkusin teenindajale välja, et aina kaheldavamaks muutuva taaskülastuse pealt sooduka andmise asemel võiks nad meile ajaviidet pakkuda mõnes hotelli suuremas ruumis – näiteks restoranis õhtusöögi välja teha. Mingi suvaline tuppa viidud Törley meie pettumust hetkel küll ei korva. Selle peale hakkas kalanäoga administraator kokutama, et ta ei saa kindel olla, et restoranis on vabu laudu.

Pildiotsingu give me a break gif tulemus

Saatsin ta resoluutsel toonil kõrvalasuvasse restorani laudade broneeringuid kontrollima ja istusime ise oma kottidega fuajeesse maha, et Bookingus Pärnu ülejäänud hotellid läbi kammida. Lõpuks saabus teenindaja “rõõmusõnumiga”, et nad saavad meile restoranis sümboolset soodukat pakkuda (mida paljude pakettidega seal hotellikülalistele niikuinii antakse).

Ma- sen-dav!

Kokkuvõttes jäi hotell-mille-nime-ma-ei-nimeta-aga-enam-kunagi-kellelegi-ei-soovita-ka ilma andunud püsiklientidest ning skoorib mult ilmselt päris mahlaka Bookingu arvustuse. Võiks arvata, et kõige sügavamal madalhooajal ei saa ükski suvepealinna hotell endale lubada pettunud külalisi, kes vastu ööd pimeduses ja tormituules omale teist ulualust lähevad otsima. No võta näpust!

Epiloog: Pakkisime lõpuks oma kotid autosse ja sõitsime paarisaja meetri kaugusele värskelt renoveeritud Rannahotelli, kus administraatorile kogu oma traagilise loo ära kurtsime ning palusime tal taastada meie usk Pärnu klienditeeninduse tasemesse. Meenutan, et olime endiselt jooksuriietes, higised, näljased, väsinud jne. Sealne administraator ei lasknud ennast taolistest ootamatutest ilmutistest heidutada, viis meid lahkelt tube vaatama ning majutas sisuliselt luuakapiga sama hinna eest merevaate ja rõduga vastrenoveeritud tuppa. Saime jälle usu inimestesse tagasi. Ja romantiline puhkus võiski alata (ehk kuulan praegu lainemüha ja kirjutan seda ränti siin). 😀

Homme ilmselt saadan hotellile-kelle-nime-ma-ei-nimeta kirja, kus selgitan neile nähtavasti tundmatut põhimõtet, mille järgi on odavam hoida olemasolevat klienti kui püüda uusi. Ja kõigile julgen soovitada Rannahotelli, sest see on nüüd tõesti hubaseks ja stiilseks pesaks renoveeritud, kus on ühendatud 30ndate stiil täiesti kaasaegse keskkonnaga (Võru haigla anno 1987 vaib on täiesti kadunud).