REISIPOSTITUS: Malta

Jõudsin eile Maltalt tagasi ja keegi oleks mulle nagu hapet silma visanud, koti pähe tõmmanud ja öelnud, et sõida nüüd taskulambi valgel koju ära. Nii suur on kontrast siinse pimelögapolaaröölaadse novembritoote ning sealse kiiskava suvepäikese vahel.

Maltale mineku peamiseks ajendiks oli muidugi Ryanairi uue otseliini avamine Riiast – kui kõige masendavamal hilissügisel on võimalik 3-tunnise ning 80-eurose odavlennuga sooja pääseda, olen ma müüdud. Ema tervitas Malta ideed erilise entusiasmiga, sest kultuur! Ajalugu! Kultuur ja ajalugu! Mina vaatasin novembrikuist ilmaennustust ning googeldasin matkaradu ja… Lühikesed riided! Meri! Kaljud! Meri ja kaljud!

Öömaja bookisin esialgu vanalinnast/pealinnast Vallettast üle lahe Sliemasse praamipeatuse juurde. Ehkki vahepeal olid kaalumisel kõikvõimalikud muud variandid, sh paar ööd Gozol või rannikulinnades ringi kolimine, sain saare logistikat uurides peagi aru, et enamik liiklust toimub Vallettast kiirtena välja. S.t ringisõitmiseks tasub staap valida sinnakanti.

Seotud kujutis

Kuna Valletta ei tundunud sealsete hindadega proportsionaalselt tore elukeskkond, valisin hotelli Vallettast 4-minutilise praamisõidu kaugusele hotellide- ja kõrgete kortermajade rajooni otse mere äärde. Tagantjärele meie jaoks väga täppi variant.

  • Nagu öeldud, imeline kiirlaevaühendus vanalinnaga, mis oli omaette elamus igas päevas. Nädalane piiramatu pilet maksis 10€.
  • Hotelli eest jooksis läbi rannapromenaad, kus ma peaaegu iga päev hommikujooksu teha sain.
  • Poodide (sh korralike toidupoodide) ning restoranide valik oli sealpool lahte tegelikult rikkalikum.
  • Kui Vallettas maksis viisakam öömaja nädalaks vähemalt 500-600 eurot (sh AirBnb stuudiokorterid), bookisin ligi 8-punktise Bookingu reitinguga hotelli suure toa koos kööginurga ning hommikusöögiga 330 euro eest (7 ööd). Lõpuks anti meile selle raha eest suisa 2-toaline vanni ja merevaatega pereapartment. Hommikuöök oli samuti üllatavalt rikkalik (sooja, külma, värsket, soolast, magusat jne oli piisavalt, et nädalaga üle ei viskaks).

Kliima üllatas meid esimesel päeval veidi jahedama ning vihmasema ilmaga, mis nagu lülitist vihmahoo käima lükkas ning sama ootamatult jälle päikese välja tõi. Ülejäänud päevadel oli väga hea suveilm, mis viimseks päevaks end juba parajaks lõõsaks keris. Lõpuks käisin terve reisi lühikeste pükste ning t-särgiga, õhuke jope käis vaheldumisi selga või kotti.

Päev oli küll päris lühike, sest päike tõusis enne 7t ja soojaks läks kohe. Kella 15 paiku oli juba tuntav õhtu ning enne 17 läks päike looja. Öösel oli vaid paar kraadi jahedam kui päeval, ehkki päeval oli päikese soojendav jõud igati tunda. Üldse oli terve saar maapõhjani suvesooja täis. Kui Eestis on isegi südasuvel alati mingi jahe alatoon taustal hiilimas, oli seal nt maa-alustes katakombides vaat et soojemgi kui õues.

Ringisõitmiseks valisime kohalikud bussid, mis linnaliinide kombel üle saare tiirutasid. Sõidukord maksis olenemata kaugusest 1,50€ ja nädalaseks trippimiseks soetasime 12-eurosed 10 korra kaardid. Sh kui piisavalt lühikese vahega uuesti bussi istuda, läks sõit arvesse jätkureisina, s.t ühe sõidukorrana. Üldiselt olid bussid graafikus ning kõige pikemad sõidud võtsid veidi üle tunni.

Mis me siis nägime?

Linnad – ehkki laias laastus on Malta servast servani üks linn, on seal nime poolest eraldi linnakesed.

  1. Valletta on Malta pealinn, kus turistid jõuavad sageli vaid peatänavale, mille ääres on kõik peamised vaatamisväärsused. Lisaks sellele soovitan kindlasti läbi uidata põnevad kangialused ja kaugemad sopid. Häid vaateid pakuvad kaldakindlustustele rajatud aiad, samuti oli kaldaserv põnevalt metsik. Kindlasti tasub minna poolsaare päris tippu muuli juurde, kuhu idarannikult läheb vinge jalgrada otse kaljuseina jalamil (Google maps juhatab raja otsa kätte).
  2. Mdina ning Rabat on must-see sihtkohad (vastava turistikontsentratsiooniga), kus tasub siiski ära käia. Lisaks järjekordsetele põnevatele vanalinnatänavatele avanevad linnamüüridelt vaated üle saare, sest Malta mõttes asub see päris kõrge künka otsas.
  3. Kolm linna Isla, Birgu ja Bormla, mis asuvad Vallettast üle lahe ida pool ning on turistide poolt suhteliselt vähe avastatud. Vanalinnatänavate avastamise jaoks on see Vallettast hoopis ehedam koht, sest kõrvaltänavatel on mõnus segadus mängivatest lastest, loomadest ja igapäevaelust.

Igal juhul tasub neid linnu avastada ka õhtul pimedas, sest siis märkab hoopis teisi asju kui päeval. Eriti salapärane oli pimenev Medina, sest seal pandi vähesed poed-kohvikud õhtul juba kinni, päevased turistid olid lahkunud, kohalikke elab seal vähe ning omaette uidates oli ammu möödunud aegu palju lihtsam ette kujutada.

Toitudest pakkusid enam elamusi pirukad pastizzid ja mereannid. Pirukaputkasid oli tänavatel igal pool ning meil kujunes välja üks koduputka, kust sai 40-50 sendiga mahlase kana- või ricottapiruka ja 1,20ga lahmaka tüki sooja pitsat. Saba oli seal alati leti ees ning hullutavad lõhnad levisid tänaval juba enne päikesetõusu (lõi koos hommikujooksuga kohe õige söögiisu).

Muu toit oli pigem mittemidagiütlev (sh kohv kallipoolne ja kõikuva kvaliteediga) ning ootuspäraselt pakuti kõikjal palju pastat. Eriti üllatasid puuviljade hinnad, sest lihtsamad õunad-pirnid-banaanid maksid nii tänaval kui poes ca 3-4 eurot kilo. Ühtegi firma-magustoitu samuti meelde ei jäänud, sest parimat jäätist saime Häagen Dazsi kohvikus (tumeda šokolaadi ja mandliga) ning parim kook oli hoopis hotelli hommikusöögilauas – mingi mahlane apelsinimekiga šokolaadikook.

Malta suuruselt teine saar Gozo tundus kirjelduste põhjal täiesti must-see sihtkoht, aga tagantjärele mina sinnasõitu ette võtnud poleks, vähemalt mitte sellise korraldusega. Sõitsime sinna varahommikul ja tagasi jõudsime rampväsinult hilisõhtul. Praamile sõitsime taas bussiga ning edasi-tagasi laevapilet maksis ca 5 eurot. Soovituste järgi oli ühepäevaseks ringisõitmiseks parim hop-on-hop-off buss, mille pileti sai laevalt soetada 15-eurose soodushinnaga.

Kokkuvõttes sellise ühepäevase ringikappamisega seal tegelikult midagi kogeda ei saanud ning sain ainult kinnitust, kui mõttetu klassikaline vaatamisvääääärsuste vahet turistitamine ikka on. Samas poleks mina isiklikult sinna saarele ka pikemalt aega pühendanud, sest nähtu põhjal tundus sealne maaelu nagu vaese mehe camino de santiago – lihtsalt vähemate (olematute) mägede, loomade, randade ning kohvikutega.

Jõulumöll oli saarel hoolimata kuumast novembrisuvest peadpööritav. Omamoodi sürr oli jälgida päev-päevalt linnapilti kuhjuvaid jõulukaunistusi, ise paljasääri tänavakohvikus jäätist kühveldades. Valetta peatänav lausa rõkkas jõulumuusikast, samas õhtul pimedas oli linn tõesti pidulik ning omamoodi hakkas isegi kahju, et õigel ajal Tartus enam sellist jõulumaailma ei näe.

Matkarajad ümber saare pakkusid üllatavalt mitmekesist elamust, sest erinevalt üldlevinud eelarvamusest polegi Malta nii mõttetu kivine lapike keset merd. Samuti pole terve rannik sugugi linnadega palistatud. Parimate matkaradade kohta on netis põhjalikud juhised ja kaardid, aga kohapeal need nii hästi märgitud pole, seega tasub info igaks juhuks telefoni laadida. Kuna tegelikult on võimalik tervele Maltale ring peale matkata, võib tegelikult suvalises kohas rannikult kõndima hakata ning läbi peaks pääsema igalt poolt.

  1. Marsaskala – Marsaxlokk ca 7-10 km. Meie esimene matk kahe kaluriküla vahel, kus rada kulges pankrannikul põldude vahel. Soovituslik põige majaka juurde osutus mõttetuks, sest erilist vaadet sealt ei tekkinudki (ehkki nägime maailmatusuurt korstent mingi tööstusküla servas). Marsaskala oli lõpuks Marsaxlokkist armsamgi, sest seal oli vähem turiste ja kindlasti tasub seal enne kõndimahakkamist natuke aega veeta. Muuhulgas leidsime sealt saare nunnuma hipsterkohviku – Coffee Circus‘e. See oli üllataval kombel üks väheseid kohti, kus sisekujundusele ning kohvivalikule oli teadlikult rõhku pandud ning pakuti näiteks vegantoitu (mitte klassikalist pasta-mereannid-friikartuliga-kalasupp kombot).
  2. Kalkara – Marsaskala ca 5-7 km. Selle raja võtsimegi ette selleks, et veel Marsaskalat külastada ja tohutu kultuuriväärtusliku rajana seda eraldi välja toodud pole. Oli lihtsalt mõnus vaikne ning inimvaene jalutuskäik aiamaade ja kiviranniku juures.
  3. Dingli – Blue Grotto 11-12 km. Dinglis käisime vaadet imetlemas kohe esimesel sealoldud hommikul, aga viimaseks reisipäevaks jätsime sealse pika matkaraja, et reisile eriti ülev punkt panna. Dingli kaljud ongi saare kõrgeim koht ning eriti maaliliseks teevad vaated järskudele nõlvadele tikitud põllulapid. Kokkuvõttes oli see matk reisi tippude tipp, viies meid läbi maaliliste külade, kaljuradadel üles-alla ja terve aja pakkudes avaraid vaateid üle Vahemere. Niimoodi võis ära unustada, et Dingli nõlva taga ei alga kohe suured mäed, nagu caminol kõndides, vaid laiub üksnes pisike kivine pannkook.

Kokkuvõttes üks Malta üks tore maalapike Vahemeres, kus igalt künkalt on näha peaaegu terve saar. Nädalake oli seal täpselt paras aeg, et päikesepatareid täis laadida ning oma avastusretkedega jõuda täpselt nii kaugele, et tahaks veelgi rohkem näha. Peolt peab teadagi siis ära minema, kui veel kõige toredam on.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s