Seiklused metsikul lõunamaal jätkuvad

Tahtmata jätta muljet, et me siin ainult kahjuritega tegeleme, aga hissssand, mis jälle juhtus.

Sätin mina õhtul vanni minema. Toimetasin veel midagi peegli ees, pöörasin seejärel vette astuma ja… keerasin rahulikult vannilina ümber tagasi ning jäin mõtlikult tõtt vahtima Maailma Suurima Prussakaga. Kindluse mõttes käisin võtsin kööginurgast raske kastruli ja läksin vahtisin natuke veel. Kuna ma polnud silmaga mõõtes kindel, kumma osapoole lõpuga otsene surmavõitlus päädida võiks, otsustasin konsulteerida staažikama tugeva nõukogude naisega majas.

– “Emmmmeeeee!”

Tutvustasin Maailma Suurimat Prussakat emale, kes arvas, et tuleks ta kinni püüda ning rõdult alla visata. “Selle potiga sa ainult vigastaks teda. Vaene elukas peaks piinlema,” ütles ta ja läks prussakapüüdmiseks rätikut otsima, ise samal ajal elevil seletades, kuidas tema seni ainus kokkupuude prussakatega toimus vastavatud Olümpia hotellis. “Siblisid seal lumivalgete kahhelkivide peal,” kirjeldas ta rätik peos vannitoas toolile ronides.

Maailma Suurim Prussakas haistis õhust, et miskit on teoksil ning kergendas ehmatusest seinale keha. “Nagu Notsu,” mõtlesin mina. “Vaene elukas hirmu täis,” haletses ema.

Esimese püüdmiskatse peale jooksis Maailma Suurim Prussakas mööda seina eemale ning mina vastikustundega ukse taha peitu: “Huhhhuuuhuuuöööäääkkk!”

– “Ära aja mind närvi,” manitses ema vapralt tooli otsast.

Teine püüdmiskatse õnnestus ning eriüksuslaste kombel jooksime rõduni, mina avasin ukse, ema raputas hooga räti üle rõduserva ning viskusime kiirelt ust sulgedes tuppa tagasi. Huhhhuuuhuuuöööäääkkk!

Pärast googeldasin, et tegemist pidi olema ameerika prussakaga, sest koos saba ja sarvedega oli Maailma Suurim Prussakas küll ligi 10cm pikk (kalamehejutu filtriga mõõtes kindlasti). Need pidid vahemeremaades paras nuhtlus olema ja eriti külma talveilmaga tuppa ronima. Võeh, millised bioloogilised eluõppetunnid. Enda meelest olen igasugustes arengumaades ringi kolistanud ja nüüd saan siin Maltal ühe elamuse teise järel.

2 kommentaari “Seiklused metsikul lõunamaal jätkuvad

  1. Issand, kuidas ma naersin praegu 😀

    Ma elasin mõnda aega Mustamäe paneelikas, kus muidugi ka prussakad olid, aga need olid sellised viisaka põhjamaise suurusega. Niukse kümnesentimeetrise kohta eeldaks juba küll, et tal sombreero ja kitarr juba ka kaasas oleks.

    Meeldib

    1. Ma läksin selle kujutluspildi peale õhtul “koju” jõudes kohe vannituppa vaatama, kas seltsimees on tagasi (sombreero ja kitarriga). Veel polegi. 😀

      Meeldib

Leave a reply to Krõõt Tühista vastus